Homme on siis minek. Meie algusel planeeritud kambast (kes kõik suure suuga lubasid tulla) on alles jäänud Mulk (vt. Mulgimaa), Mõisnik ja mina (S24). See on täpselt poole vähem mehi, kui alguses pidi olema. Üks on tööga hõivatud, teine pidi esimesele appi minema ning ei olnud rahul liiga vähese ettevalmistusajaga (A-kat. luba ka pole veel käes :D ) ja kolmas pidi algul olema välismaal aga nüüd on väidetavalt hoopis haige (yeah, right!).
Ketid on ratastel õlitatud. Muret teevad peamisel veel 2 asja:
1) Kett on vaja pingutada
2) Tagumised on suunatuled on eluohtlikult väikesed s.t. ei puudu kaugeltki tõenäosus, et teised liiklejad (arvatavasti suure ja raske autoga) ei näe suunatule vilkumist ning seetõttu ei taipa ka minu kavatsusi ning paremal juhul lõpetame ürituse rõõmsalt kuskil traumapunktis. Vähemalt poleks see esimene kord sellist institutsiooni külastada ning esmased käitumisreeglid on juba selged.
< Ohtlikult väikesed suunatuled, mille vilkumist pole (eriti päeval) praktiliselt võimalik näha, kui sa just mingi Haukasilm ei satu olema.
Nüüd, et mitte lihtsalt haliseda nagu peksa saanud tseremooniameister, siis peale linna erinevate motopoodide läbisõitmist õnnestus Paldiski mnt. 80c asuvast "Motokeskusest" rattale uued tagumised suunatuled tellida. Jei! Kerge tagasilöök aga, et homseks hommikuks ei jõua need tuled eales kohale. Noh, mis seal ikka, elus olemine on anyway ülehaibitud. Lähen vanade suunakatega. Pilti vanadest suunakatest vaata veidi ülevalt. Õhtul lähen baasi ning Mõisnik on kohal nagu kokkulepitud ning aitab keti ära pingutada. Mina pole seda varem teinud, kuid Mõisnik on vana mehaanik ning suudab selliseid pisiasju ilmselt purjus peaga peatäit väljamagadeski teha (ilma selleks ärkamata). Mitte, et seda tihti juhtuks. Selles mõttes meenutab ta hr. Aivo Pihlakas'e tegelast lühijutust "Tahan olla samasugune" - õppealajuhataja Vaike Safonova't, keda ka joobnuna nägi väga harva. Juttu ennast võib lugeda siit (aga lugege siis palun ikka meie Kroonikaid ka edasi): Tahan olla samasugune
Keti pingutamisel selgus, et ratta varasemate (ümber)ehituste käigus on tehtud mõningaid vingeid nükkeid, mis on viinud selleni, et näiteks tagumise ratta mutri lahtilaskmine on muutud kergema raskusastmega puzzleks. Probleemi siis selles, et kuidas sa keerad mutrit, kui selle ees on ilusad läikivad leegitorud nii hiilgavalt sätitud, et padrun peale ei lähe? 27mm lehtvõtit meil aga ei olnud - õnnestus küll ühel kamraadilt laenata aga no too oli miskipärast selle võtme vähemalt 29seks viilinud ning sellega katsetamisest loobusime peale paari üritust ja kui selgus, et nii võib kantidega mutrist kenasti täiesti ilma nurkadeta "mutri" teha. Paar minutit ajugümnastikat ja põnevust (kas summuti murdub painutamise peale keevitusest lahti enne, kui padruniots peale saab või vastupidi?) saime asjad aetud. Tehnikaga nüüd homseks kõik korras (vähemalt niipalju, kui võimalik hetkel). Teistel ilmselt sama lugu. Varustus olemas ning kaasa plaanin võtta raha, pliiatsi ja märkmiku, telefoni (pildistamiseks peamiselt) ning panin jope taskusse paari puhtaid sokke (kunagi ei tea, mis teemaks võib minna :D ) Etterutates võib öelda, et hambahari jäi maha ning veel rohkem etterutates, et seda ka vaja ei läinud. Lepime kokku, et sõidame Mõisnikuga järgmisel hommikul kell 07.00 Tallinna baasist välja ning kohtume Mulgiga kell 09.00 Jõgeval.
Ketid on ratastel õlitatud. Muret teevad peamisel veel 2 asja:
1) Kett on vaja pingutada
2) Tagumised on suunatuled on eluohtlikult väikesed s.t. ei puudu kaugeltki tõenäosus, et teised liiklejad (arvatavasti suure ja raske autoga) ei näe suunatule vilkumist ning seetõttu ei taipa ka minu kavatsusi ning paremal juhul lõpetame ürituse rõõmsalt kuskil traumapunktis. Vähemalt poleks see esimene kord sellist institutsiooni külastada ning esmased käitumisreeglid on juba selged.
< Ohtlikult väikesed suunatuled, mille vilkumist pole (eriti päeval) praktiliselt võimalik näha, kui sa just mingi Haukasilm ei satu olema.
Nüüd, et mitte lihtsalt haliseda nagu peksa saanud tseremooniameister, siis peale linna erinevate motopoodide läbisõitmist õnnestus Paldiski mnt. 80c asuvast "Motokeskusest" rattale uued tagumised suunatuled tellida. Jei! Kerge tagasilöök aga, et homseks hommikuks ei jõua need tuled eales kohale. Noh, mis seal ikka, elus olemine on anyway ülehaibitud. Lähen vanade suunakatega. Pilti vanadest suunakatest vaata veidi ülevalt. Õhtul lähen baasi ning Mõisnik on kohal nagu kokkulepitud ning aitab keti ära pingutada. Mina pole seda varem teinud, kuid Mõisnik on vana mehaanik ning suudab selliseid pisiasju ilmselt purjus peaga peatäit väljamagadeski teha (ilma selleks ärkamata). Mitte, et seda tihti juhtuks. Selles mõttes meenutab ta hr. Aivo Pihlakas'e tegelast lühijutust "Tahan olla samasugune" - õppealajuhataja Vaike Safonova't, keda ka joobnuna nägi väga harva. Juttu ennast võib lugeda siit (aga lugege siis palun ikka meie Kroonikaid ka edasi): Tahan olla samasugune
Keti pingutamisel selgus, et ratta varasemate (ümber)ehituste käigus on tehtud mõningaid vingeid nükkeid, mis on viinud selleni, et näiteks tagumise ratta mutri lahtilaskmine on muutud kergema raskusastmega puzzleks. Probleemi siis selles, et kuidas sa keerad mutrit, kui selle ees on ilusad läikivad leegitorud nii hiilgavalt sätitud, et padrun peale ei lähe? 27mm lehtvõtit meil aga ei olnud - õnnestus küll ühel kamraadilt laenata aga no too oli miskipärast selle võtme vähemalt 29seks viilinud ning sellega katsetamisest loobusime peale paari üritust ja kui selgus, et nii võib kantidega mutrist kenasti täiesti ilma nurkadeta "mutri" teha. Paar minutit ajugümnastikat ja põnevust (kas summuti murdub painutamise peale keevitusest lahti enne, kui padruniots peale saab või vastupidi?) saime asjad aetud. Tehnikaga nüüd homseks kõik korras (vähemalt niipalju, kui võimalik hetkel). Teistel ilmselt sama lugu. Varustus olemas ning kaasa plaanin võtta raha, pliiatsi ja märkmiku, telefoni (pildistamiseks peamiselt) ning panin jope taskusse paari puhtaid sokke (kunagi ei tea, mis teemaks võib minna :D ) Etterutates võib öelda, et hambahari jäi maha ning veel rohkem etterutates, et seda ka vaja ei läinud. Lepime kokku, et sõidame Mõisnikuga järgmisel hommikul kell 07.00 Tallinna baasist välja ning kohtume Mulgiga kell 09.00 Jõgeval.
0 comments:
Post a Comment