S24 kirjutab:
Käes on 5. juuni 2008 ning nagu räägitud alustasime Mõisnikuga kell 07.00 Tallinnast matka. Plaanis on teha 500 kuni 600 km ringi läbi Kesk-Eesti ja Ida-Virumaa ning õhtul Tallinnas tagasi olla. Varustus oli minimaalne. Selle üheks ehk peamiseks põhjuseks pean sadulakottide ja üldse igasuguste pagasihoiu võimaluste puudumist. Eks kunagi hilje jõuab need hankida. Mõisnik aga võttis siiski kaasa nn. paagikoti, kus hiljem sain hoiustada ka tanklast ostetud veepudeli. Üldiselt tema enduroka peal see paagikott rõve välja ei näinud, nii, et punkt Mõisnikule. Esimese tankimise tegime Mustakivi "Statoilis". Minu ratta võib-olla suurim probleem on väike paak sellise kütusekulu kohta. Paak on 13,62 liitrit (3,6 gallonit) ja sellega läbib u. 200km. Kulu muidugi sõltub kiirusest ja kiirendamistest. Esialgu hoidsin mõlemaga madalat profiili aga mitte kauaks.
Sõitsime mööda St. Peterburgi mnt-d linnast välja. Teiste liiklejatega probleeme ei olnud, tuju hea. Saan aru, mida võis mõelda miski foorumikasutaja, kes rääkis, et Magnaga sõites on tunne, et ükski õhumolekul ei lähe temast mööda. See tunne miskipäras süveneb alates u. 100 km/h kiirusest. Algul on veidi kramp sees, hiljem hakkan taipama, et ilmselt tuul mind ikka päris sadulast ära ei viska ja käed ka lahti ei tule juhtrauast isegi siis mitte, kui hoida veidi õrnemini kinni , kui Vanapagan kivist vett välja pigistades. Lasin ennast lõdvemaks ning sain rohkem asuda sõitu nautima. See oli hea otsus ka üldise vastupidavuse seisukohast, sest täiest jõust kramplikult kehaasendit hoides ja lenksu pigistades oleks ilmselt Aegviidus juba pidanud taastusvõimlemise ja painutustega tegelema hakkama. Igaljuhul sai sellega korda ning Peterburgi mnt-lt keerame kuskil peale Jõelähtmet esimeselt viaduktilt paremale Aegviidu poole. Kõik tundub vägev, liiklust on vähe. Millegipärast otsustas aga kiivrisuka serv (no see jämedam topeltriidega) jääda kiivri kõige kitsama koha ja lauba vahele. Tunne on väga valulik ja ebameeldiv. Kannatan hambad ristis ning eriti ümbrust ei naudi. Aegviidus peale raudteed jään korraks Mõisnikust maha ja tee äärde seisma ning kohendn asja paika. Ooohh...kohe puhtam, kuivem ja muretum tunne.
Mis see siis nüüd on!? Aegviidust Tapa suunas on otsustatud teid remontida või parendada (paremaks muuta) külvates laiali kiviseid graanuleid mööda teed. Vähemalt minu arusaam asjast oli selline, kuigi pole transpordiehituse insener. Mõisnik lasi aga uljalt ees ning ei tee märkamagi. Minul on aga ettekujutus teiste juttudest ja enda puuduvat kogemusest, et iga väike kivike teel (ja eriti kurvis) viskab mind koos tsikliga kohe metsa puudesse ja ma suren kohutava piinarikka surma (kui just ei lähe õnneks ja ei taba kohe puud, mille tulemusel sureks kohutava kiire surma). Hoidsin kiiruse nii madala, et isegi kui kukuks, siis ei lendaks eriti kaugele metsa. Vähemalt leitakse enne, kui karud ja oravad laiba lõhki kisuvad ja luudeni paljaks närivad. Vaikselt tundsin, et kogemusi hakkab tulema. Mõni väike vibamine aga üldiselt tundub, et on võimalik ka kiiremini, kui 30ga sõita ning püsti jääda julmadele ootustele vaatamata. Veidi enne Jänedat lõppes see graanulite jama ära ja edasi on mõnus kurviline tee ning anna ainult minna. Seda me peamiselt ka tegime. Veokijuht andis ilusti parem suunaga märku, et minge mööda ning viipame tänutäheks. Mingit teeotsa arvestab Mõisnik korra valesti ning pidurdame totralt keset trassi suvalisel kohal paremalt teelt väljasõitu ootava autojuhi imestuseks (no ma ei tea, mida ja kas ta üldse mõtles tegelikult). Ahaa, ok, õige pöörde koht on 150m edasi. Mõsinik pärast kirus ennast naljaga pooleks, et "kurat, ma ka märke ei oska vaadata õigesti!". Endal tal veel sõiduõpetaja paberid kuskil taskus. :) Taga on sellesmõttes parem sõita ning mitte aju koormata orienteerumisalaste probleemidega. Aju koormas peamiselt mõte, et kuidas pagan võiks istuda paremini sadulas, et see koormaks vähem alaselga ja kannikaid (eriti vasakut)? Proovin erinevaid põnevaid asendeid ning istumist tagaistmel. See annab ajutist leevendust. Õnneks jõuame umbes kell 08.53 ja 24 sekundit Jõgevale miski ristmiku juurde, kus on väike kiosk või poeke.
Poest ostame jäätist ja kohvi. Pood paistab olema spetsialiseerunud eelkõige alkoholi müügile, kui lettide sisu järgi otsustada. Toetavad kartulikrõpsud jms. Küllap nõudlus paneb asjad paika. Mingi hetk helistame Mulgile ning selgub, et tema ootab meid ka Jõgeval aga kuskil bensiinijaamas. Doh! Pole hullu, paari minuti pärast on ta juba meie juures ning tervitame teda, kui kaugelt saabunud sugulast (või ehk natuke vähem tormiliselt). Otsustame, et sõidame Mustvee poole, kus tangime ning formatsiooniks jääb Mõisnik ees, mina kõige rohelisemana keskel ning Mulk taga. Masinad käima ning läks. Ilm on ilus ja Eestimaa loodus samamoodi. Maastik on ka juba veidi reljeefsem ja selle võrra huvitavam. Juba varem olime otsustanud, et 1. kategooria teid väldime nii palju, kui võimalik. Trass on nüri ja sellel otse põristamine imeb täiega (halvas mõttes). Kiiruse hoiame ka sellise piisava cruising speed'i tasemel, et saaks rahulikult nautida nii grupis sõitu ja ümbrust. Samas ei saa väga uimama jääda, sest siis võivad sabasse tekkida närvilised autojuhid, kes hakkavad möödasõite tegema ning see pole ohutuse mõttes kuigi hea valik. Mingil hetkel jõuame Mustvee kanti ning tangime "Statoilis". Teine tankimine. Mitte, et oleks suur "Statoili" fänn aga ei taha igasugu suvalistes külabensukates käia. Mustvee "Statoilis" on huvitav, et wc ei tööta ning maja taga võsavahet voorib pidevalt meestejada. Eks meiegi.
Mustvees on korraks põnevam hetk, sest võmmid "teevad liiklust" asulas. Meie mingit ebatervet huvi ei äratanud ja õppesõit jätkub. Liigume mööda Peipsi järve serva põhja suunas. Vahepeal teeme kõrvalepõiked randa. Üks koht, mille nime ja asukohta täpselt ei mäleta, oli ilus metsaalune täis istumise-grillimise kohti ning liivarand Peipsi kaldal. Silma hakkasid ainult 2 Hollandi või Saksa turisti. Kogu aeg on hirmus tahtmine kohe külili visata ning õlut jooma hakata. Plaan kahjuks ei luba. Sõidame veidi edasi ning peatselt oleme mingis "Kopraonu külalistemajas" või mis iganes selle koha nimi on. Ega peast kõike ei mäleta aga internet lubab oletada, et tegemist oli selle kohaga.
No ilusad kohad Eestis. Ise pole Peipsi ääres niimoodi varem käinudki. Kõht on tühi aga kohalik söökla-kohvik avatakse kell 12 alles ning sinna on tund veel aega. Vaadanud veidi ringi ja teinud mõningad ülevõtted, otsustame edasi liikuda. Oleme parkinud rattad suhtelised maja ette ning parkimist keelav märk on paigutatud nii, et me eeskirja järgi midagi ei riku (teine teepool). Siiski vaatab majast tulnud tädi meid "erilisel ilmel", kuid ilmselt loobub edasistest sammudes. Mõisnik teab rääkida, et tegemist on kohaliku kurja tädiga, kes muidu tihti pidi turja kargama teistele.
Mulk (ning vähemalt määral ka mina) tegi kogu retke vältel mitmeid ülesvõtteid telefoni fotokaga. Üritame siia mõned neist ka üles panna.
See on vaade söökla juurest Peipsile.
Kopraonu juures kõik koos.
Jätkasime teekonda mööda Peipsi kallast s.t. ikka mööda teid, mis olid Peipsi ääres. Venelaste hulgas pidavat olema eriti populaarne koht. Näha on, et igasugu kämpingu ja puhkuse veetmise kohti on kõik metsaalused täis kühveldatud. Osa Narva venelasi pidi sinna suveks suvemaja üürima ning käiakse sealt töölegi ja nii aga elatakse Peipsi ääres. Noh, tundub, et õigesti teevad arvestades ilusat ümbrust ja järve.
Vahemärkus neile, kes ei ole Peipsi ääres käinud või Peipsit näinud: Peipsi kaldal seistes tundub visuaalselt nagu viibiks mere ääres - veel pole ei otsa ega äärt.
Mulk on uljas ning pildistab sõidult ümbrust ja nii. Meeleolu on hea ning tunnen, et sõiduosku on juba hommikusega võrreldes saanud vähemalt +2 punti juurde. Mingil hetkel digimuutub asfaltkate aga kruusaks ning minu uljas olemine digimuutub tükk maad närvilisemaks. Kurat, sadanud ei ole tükk aega ning kruus on mõnusalt paks ja pehme. Tolmab meeletult ning kisub ratast sinna ja tänna. Õige pea saan teen tähelepaneku, et sellisel pehmel kruusal sõites on kaval pidevalt n.ö. vedu peal hoida. Vaba veeremise katsetamine teeb selja hetkega higiseks (külm), kui ratas hakkab nagu mööda rööpaid kraavi poole nihkuma. Otsustavus ning külmaverelisus päästab siiski hädast ning kruusateel sõidu oskusele lisandus +1. Tee olukord on selline, et kolmekesi koos sõita ei kannata - kõrvuti ei saa teekatte olukorra tõttu ning üksteise taga ei ole tolmu tõttu võimalik. Katsetades erinevaid formatsioone jne. laheneb asi nii, et Mulk ja Mõisnik kimavad ees ära ning mina ukerdan väljaspool tolmusama tasapisi järgi. Igatsen asfalti. Mingil hetkel kaob eest ka tolmusaba ning järjekordsest kurvist väljudes ootavad Mulk ja Mõisnik eemal miski asula sildi juures. Ka on asula tee kõva kattega. Selgub, et asula on Vasknarva. Vägev!
Vasknarva asub Peipsi järve kirde tipus. Samas on kohe ka Eesti-Vene piir.
Vasknarva vallutatud. Ei, Mõisnik ja Mulk ei hoia omavahel käest kinni. Selline mulje võib jääda väikese pildi tõttu.
Rattad Mõisniku ning (peamiselt) lehtpuude taustal.
1. Mulgi Honda Shadow 600
2. Mõisniku Suzuki GSX 1100
3. Minu Honda VF 750 CR "Magna"
Mulk seismas Honda Shadow kõrval. Koht: Vasknarva piir
Mõisnik sõidul. Tegutses sõidul meie navigaatorina ning pildil võib märgata, et rattale on paigutatud nn. paagikott ning sellel piirkonna kaart.
Jõuk teel. Mõisnik ees, S24 laiguliste pükstega järel ning Mulk enda ratta peeglis.
Paus kruusal. Vasakult: Hr. Kask; S24; Mõisnik. Pane tähele kraavi tee servas. Vahepeal olid sellised kraavid mõlemal pool teed ning mulle tundus, et mida rõvedam tee ja suurem kukkumise ja/või teelt väljasõidu oht, seda sügavamaks olid kaevatud selles kohas kraavid.
S24 Vasknarva sibulakiriku ees. Internet räägib, et Vasknarva võis mingisuguse sellise vaskkupli järgi ka nime saada.
Vasknarvast tuli sõita veidi maad tagasi ning keerata siis põhja suunas, et kuskilt Jaama juurest liikuda uuesti Narva jõe äärde, kust sõit jätkus mööda jõe serva põhja poole. Narva jõe ääres hakkas ühel hetkel silma kirillitsas kribatud silt "Bar" ja lisatahvel "Otkrõto". Ei jätnud juhust kasutamata ning keerasime sisse. Planeeritud sildi pildistamine aga kahjuks ununes. Kohapeal konutas kuidagi õnnetu olemisega barmen. Tervitused ja väike lühike small-talk. Mehel oli ebameeldivalt sültjas käepigistus. Igatahes selgus, et suppi on ning tellisime 3 seljankat ning limonaadid. Hind 120.- Polegi nii hull, kui võiks arvata. Laskudes samast veidi künkast alla, jõudsime Narva jõe äärde ning 100m kaugusel teisel pool jõge laiutas juba Venemaa. Ma ei ole varem Venemaal nii lähedal käinudki. Paistab eemalt küllalt sarnane Eestiga. Kummalgi pool jõge erilisi kaitserajatisi silma ei torka v.a. natuke hiljem Vene poolel miski vaatlustorn. Küsimus, et kas selle üle peaks tundma head meelt või pigem muret? No ehk on need rajatised lihtsalt hästi maskeeritud? Anyway, supp on täitsa keskmine. Keset platsi on mingi diskopõrand miski katuse all koos tõsise värvimuusikaga. Ette võib kujutada, mis praaznik seal õhtuti nädalavahetuseti toimub.
Narva jõgi nn. seljanka koha juures. Teisel pool jõge on juba Venemaa
Narva jõgi nn. seljanka koha juures. Teisel pool jõge on juba Venemaa
Venemaa piirivalvetorn (arvatavasti)
Peale seljankat läheb sõit edasi mööda jõe serva põhja poole kuni mingi Kuningakülast veidi edasi mingis kohas lõppeb tee lihtsalt ära. Kõik, edasi ei ole kuhugi sõita. Küllaltki huvitav kogemus, sest tavaliselt ikka iga tee viib kuhugi järgmise teeni jne. aga seal on kergelt tunne nagu oleks mingis ühe maailma lõpus. Isiklikult on hullem kopp ees kruusateedest, sest kõik on ikka kruus, kruus ja ainult kruus. Külade peatänav on küll asfalteeritud, sest muidu oleks seal jube kehv elada tolmu tõttu. Peame tagasi keerama ning minu suureks meelehärmiks paraja maa tagasi sõitma jälle mööda seda kuradi kruusa.
Kõik teed viivad Kuningakülla. Oh, õnneks ei ole see üldsegi nii ning Kuningakülla viivate teede arv on kõvasti üle nulli, kuid tunduvalt alla kahe.
Mulk näitas aga vahepeal oma eliitseid motofotograafi oskusi, mida ta kunagi 10 aastat Tiibetis kloostrites õppis ning võttis sellise kaadri. Kiirus on hetkel u. 290 km/h. Eespool paistab Mõisnik, peeglist Mulgi parem õlg ning tagapool S24.
Mingil hetkel muutus tee uuesti minu suureks rõõmuks asfaltiks ning saab taas ka kiiremat sõitu teha. Näeme üle pika aja vastu tulevat tsiklimeest (miski bike) ning tõstame tervituseks käe. Bike'i järel liikuvast BMW'st lehvitab intensiivselt miski tütarlaps. Kahjuks peame edasi liikuma. Sõit läheb nüüd Kuremäele, kus peatume Kloostri juures. Teised sõidavad kohe väravasse, mina algul ekslikult mõtlen, et võib-olla ei ole rattaga sobilik päris kloostri väravasse sõita. Teised oletasid, et plaanin võtta hoogu, et kimada läbi väravate kloostrisse sisse. No sellised metslased me veel (kahjuks?) ei ole. :) Anyway, klooster oli päris omapärane. Elavad seal nagu omas väikses muinasjutus. Pildistada küll ei tohi, kuid meie operatiivtöötajatel õnnestus mõned ülesvõtted siiski teha. Väike konflikt tekkis ka kohalikus müügiputkas, kus keelduti mingit kaelas kantavat risti Mulgile müümast, sest tema laps, kellele asi mõeldud, on ristimata. Ja ei müüdudki. Õigeaegselt reageeris Mõisnik, kes väitis, et tema õde on ristitud, kuigi mingit teist ristiusu voolu kummardab. Sedakorda rist siiski müüdi ning edasi järgnes huvitav vaidlus, kes hävitab (põlematise teel) risti küljes olnud nööri ja hinnasildi. Võitjaks jääb siiski Mõisnik. Ise ostan viisakuses postkaardi kloostri pildiga...4 krooni. Lahe on see, et kui muidu kogu seltskond kogu aeg räägib vene keeles, siis suveniiride müüjast nunn räägib ka täiesti puhtalt eesti keelt. Kloosti kõrval müüakse väikest jäätisetuutut, mis maksab 20 krooni. Kuidagi jääb mulje (võib-olla on see tõesti ainult mulje), et meie saabumine ei rõõmusta just kohalikke nunnasid. Peahoonesse meid ei lubatada. Siiski palub üks nunnadest, kes peahoonet koristas, meie abi miski pesuvee äravalamisel veidi eemal asuvasse kogumiskaevu. Me pole vastu vanainimeste aitamisele ning valame pesuvee ära ning saame tänutäheks miski õnnistuse. Ise usume siiki endasse ja masinatesse.
Kuremäe kloostri väravad.
Kloostri väravad seestpoolt.
Kloostri aias sees. Taamal paistab peahoone oma sibulakuplitega. Selle ees miski abihoone ning päris lähedal üks puuriit, mis on ka üks Kuremäe kloostri trademark.
Kuremäe kloostri üks eluhoonetest. Sellistes majakestes elavad kloostri nunnad. Paremal ees paistab S24.
Peale kloostri külastust liigume mäest alla mingi maagilise allika juurde, mis pidavat kõik hädad ravima ning rikkaks tegema ja üldse igavesti vingeks kõik lükkama. Noh, allika juures tõmbame muidugi kõvasti tähelepanu. Saan aru, et allika juurde on ehitatud miski veidi soliidsem basseini moodi asjandust, kust saab suure konservikarbiga vett õngitseda ja seda juua. Karp on ise umbes nagu nõukogude aegse ploomi povidlo nõu ning vesi ise väidetavalt imettegev. Ise ma seda jama ei usu ning jätan joomise vahele. Mõisnik ja Mulk otsustavad siiski riskida ja juua. Allika kõrval on sinine laudadest majake, kus mehed ja naised kordamööda käivad kümblemas imelises allikas. Uurin maja alla voolava allika voolu suunda ning selgitan välja, et vesi tuleb majja suunast, kus 20 m. varem suplevad rõõmsal ilmel kohalikud koerad. Küllap on neile väljaspool järjekorda. Noh jah, koerad on lahedad. Pärast sööme jäätist ja jätkame matka.
Ülemine: Mõisnik ja S24 liikumas maagilise allika poole. Sihtkohast puudu mõnikümmend meetrit.
Alumine foto: Allikal joomine. Povidlo tünnist rüüpas Mulk. Julgestab Mõisnik.
Vaade allika juurest tagasi. Pildile on jäänud üks rõõmsatest supluskoeradest, kes võitles ka muide Suures Isamaasõjas tankitõrjekoerana
Peale Kuremäed on taas kõht tühi ning keresse hakkab tulema ka esimene väsimus. Otsustame liikuda mõnikümmend kilomeetrit kaugemale Mõisniku maakohta, mille täpset asukohta ei hakka siin mainima, et igasugu vargad sinna ei läheks metalli virutama. Kohale jõuame edukalt ning vastuvõtt on soe. Imetleme Mõisniku ja tema esiisade mehaanilist taipu erinevate masinate ning mehhanismide näol, mida meile näidatakse. Saame teha tiiru Nõukogude tehnika tõsise saavutuse - Iž Planeta 5'ga. Jah, Honda oli samal aastal jõudnud vist veidi kaugemale.
Maakoht on mõnus ning jälle tahaks nööpida lahti õlle ning jäädagi sinna jorisema. Plaan on aga vanem kui meie. Söödetakse meil kõhud täis ja kihutame edasi.
Mõisniku maal kuuris olev Gaz 69. Mõisnik räägib, et ikka käib sellega mudas kimamas ning see masin juba naljalt kinni ei jää. Proovime Mulgiga sees istuda. Jah, vanasti sõidetigi sellistega. Ei teki just tunne, et "vanasti oli rohi rohelisem".
Ülemine: Kohaliku pealiku koer Turbo, kes vapralt pakkude otsas korda peab hoolimata palavast ilmast.
Alumine: Mulk Iž Planeta 5 seljas. Karm pill. 1 silinder ja puha. Tegemist juba 90ndate mudeliga, millel lausa roheline tuluke näitab vaba käiku.
Iseehitatud ja leiutatud seadeldis jäistes oludes kalal käimiseks ja liikumiseks mööda jääd. Taga on suusad ja ees muruniitja mootori poolt käitatav kidaline veoratas.
Meie ratsud Mõisniku maakohas. Vasakult: Shadow, Magna, Suzuki.
Mõisniku maalt jätkame taas põhja suunas ning läbime Euroopa suurlinnad Ahtme ja Jõhvi. Jõhvi linn on saanud lähiajal juurde tähelepanuväärse kompleksi, mille juures ka põgusa peatuse teeme. Uus vangla jätab vähemalt väliselt väga soodsa mulje.
Ülemine: Viru Vangla. Eestis peaks siia paigutamiseks troppe jätkuma piisavalt. Ilmselt toidab küllalt hästi juba kodumaakond.
Alumine: Viru Vangla välismüür ja aed ootamas põgenejaid lõiketraati rippuma.
Järgmine sihtkoht on Toila, mis ei asu Jõhvist kuigi kaugel. Läbi Toila pargi jõuame mäest alla toila sadamasse, mis jätab kuidagi eriti laheda ja rahuliku koha mulje. Üllatavalt on sadama kohvikus teenindaja isegi eestlane. Meie küsimusele, et kas miskit üritust ka on seal tulemas, vastatati, et toimuvad need üritused, mis ise korraldame. Võtsime seda, kui ettepanekut ning panime kõrva taha. Väike limonaad ning istumine.
Toila sadam
Toila sadam ning veidi rohkem merd.
Kõik koos Toila sadamas. Tõesti, see koht jättis väga mõnusa mulje. Eeldanud olin, et satun mingisse tõsisesse N-aegsesse mjestosse, kus kehv teenindus, rõve muusika lärmab ning veel rõvedam seltskond käib läbi.
Kahju on kohe Toilast ära minna. Käime läbi veel Saksa sõdurite kalmistu juurest ning Spa'st mööda liigume mööda rannikud lääne poole. Peatuse teeme Ontikal kahes kohas - platvormi juures ning mingis suvalise kohas. Nendest ka paar pilti.
Ontikale rajatud vaateplatvorm. Vaade ülalt.
Platvormi trepid. Vaade alumiselt sillalt.
Paksud kosmonaudid.
Mulk ja Mõisnik Ontika kaldal ratastega.
Kuna paagid on osadel juba reservi peal, siis järgmise tankimise otsustame teha Kohtla-Järve lähistel. Vastu tuleb juba mõni tsikkel rohkem, kui varem ja saab taas tervitada. Soe tunne tuleb kohe sisse. Teed on mõnusad kurvilised, liiklus vähene ning saab hoolega kallutamist harjutada. Tunnen, et julgus on võrreldes hommikusega tublisti kasvanud. Rattad tangitud otsustame läbi käia veel ühe kamraadi poolt, kes Ida-Virmaal jaanlinde kasvatab. Enne oleme teda juba võimalikust külastusest hoiatanud. Teatame nüüd kindlast tulekust ning kamraad lubab Püssi lähdedale vastu tulla. Okei. Sõidame läbi Püssi juures asuva industraalmaastiku. Vahepeal tekib tõsine STALKER'i tunne (ükskõik, kas pidada silmas raamatut, filmi või arvutimängu). Kummaline auguline (kusjuures imelikud augud ka) asfalttee, ühtegi teist liiklejat pole ega üldse hingelistki kuskil keset mitte midagit. Vahepeal on kauguses paista mingid tööstushooned. Eriti masendavaid pilte piskipärast üles ei võtnudki. No pääsete sedakorda.
Eesti mõistes in the middle of nowhere. Mingi tuhamägi laiutab eemal.
Läbinu need kummalised alad ja veidi vähem kummalisi alasid saabubki tulesid vilgutades vastu meie kamraad, kes meid enda valdustesse ekskordib. Tore ja rahulik koht. Kingin Kuremäelt ostetud postkaardi peremehele ning läheme jaanalinde vaatama. Need elukad võtavad päris suu lahti vahtima, sest mina pole neid varem näinud. 2 meetri kõrgused, väga juhmid ning küllaltki agressiivsed linnud, kui neid lindudeks võib nimetada. No tegime ka pilti.
Üleval: Imeelukas. Emane peaks olema.
All: Veel üks. Sedakorda isane (värvilisem). Omanikud räägivad, et vahel kipuvad linnud putku panema ning auto katusele hüppama. Püüdmiseks tuleb neile kott pähe tõmmata, mis peale linnu mõistus otsa saab ja rahulikuks jääb. Müüt pidavat olema ka see, et jaanalind pea maa alla paneb. Midagi küll kraapivat aga maa alla ei pane.
Kuna päev kisub õhtusse, siis jätame aga nägudeni ning sõidame edasi. Kasutades kõrvalisemaid teid, sõidame läbi veel Uljaste järve äärest ja muudest sellistest paikadest kuni jõuame Rakveresse. Seal paar pilti linnuse valli all. Üles ei viitsi ronima hakata ning jätkame Kadrina suunas.
Üleval: Rakvere linnusest ka üks pilt. No ega suurt pointi ei olegi aga küllaltki heal tasemel linnus siiski.
All: Meeskond Rakveres linnuse juures. Kaugemal seisab Tarvas. Ees on V4 Magna.
Raveres on mingi vastik teeremont, mille taga peame ootama tükk aega. No õigemini ootame küll foori taga, mis seal üritab liiklust reguleerida remonditaval lõigul. Kadrinasse jõuame kiirelt. Päeva lõpp on juba täitsa lähedal. Ega midagi. Jätame Mulgiga nägemiseni ning sõidame Mõisnikuga Viitma poole kust keerame mööda trassi Tallinnale. Edasi tuli kogu päeva kõige tüütum ja raskem osa. Kiirus võrdlemisi suur, ise väsinud ning teekond igav. Käed ja selg annavad kõvasti tunda. Mingil hetkel läheb paak jälle reservi pealen ning Jõelähtme juures võtame paar liitrit kütet juurde. Ratsu paistab sellisel kiirusel õige näljane olevat. Hoolimata kõigest jõuame kell 22 baasi tagasi ning loeme retke edukaks. Läbitud teekonnaga on kerge segadus aga peaks kõik kokku olema veidi üle 500 km. Õppesõit missugune! Tunnen, et olen päevaga meeletult sõidukogemust omandanud. Ratas ja riided on tolmused. Vägev!
Lõppu veel väike retke kaart, kuhu märgitud umbkaudne marsruut kasutades eliitseid Paint Brushi skillze.
Punasega on märgitud minu ja Mõisniku teekond alates Tallinnast ja lõpetades Tallinnaga. Sinisega on märgitud Mulgi teekond Viljandist Jõgevale, kus ta liitus meiega (rada muutub punaseks) ning hiljem Kadrinast tagasi Viljandisse. Esineb mõningaid tahtlikke ja tahtmatuid ebatäpsusi aga üldpilt on selline.
0 comments:
Post a Comment