Teine retk - Femina mors anima

Tere taas, tublid lugejad

Olgu ma neetud, et hakkasin vabatahtlikult kroonikuks ning pean nüüd meie vaprate Ketikoerte juhtumisi üles tähendama. Muidu poleks väga vigagi aga sedakorda käisime või õigem oleks vast öelda sõitsime umbkaudu 1400 verstase retke läbi, mille käigus kogesid meie võitlejad nii kõrget meeleolu, kui karme kannatusi (N: kange alaselg või valutav pea pärast marulist õhtut). Oli nii meeliülendavaid kordaminekuid, kui ka traagikat. Pilte kogunes tohutul hulgal ning kuna meil veel oma kodulehte ei ole, siis algselt planeeritud 300st pildist (mis oli umbes 10% kõigist piltidest) sai ka kõvasti vähem pilte üles pandud. Vastsel juhul oleks seda blogi kannatanud vaadata ainult rängalt kiire netiühendusega. Kusjuures, see blogikeskkond ei kuva ka paljusid asju nii nagu siin minule paistab. Eriti suur häda on Internet Exploreri kasutajatega...minge Firefox'ile üle parem. :) Olgu siis pealegi, hakkan siis tasapisi mälu järgi teile, kallid lugejad, kribama Ketikoerte juhtumusi Teisel Retkel

Mitte kuigi kaua peale Esimest Retke oli igaljuhul valmis plaan teha Teine Retk. See pidi tulema juba võimsam ja palju kuulsusrikkam, kui esimene. Tõele au andes oleks juba Esimene Retk tulema mitmepäevane koos varanduste ja võõramaa printsesside röövimistega jne., kuid üksuste formeerimise käigus selgus, et esialgu arvestatud väed olid täpselt 50% võrra vähenenud. Seega tuli tol korral suuremast saagist suu puhtaks pühkida esialgu ning piirduda sellise rohkem ühepäevase maneevriga. Anyway, mõeldud-tehtud. Kurbusega tuleb tõdeda, et mõned mehed vedasid meid taas alt, kus juures altvedajate nimekiri kattub 66,(6)% eelmise retke altvedajate nimekirjaga. Jah, teate ise küll, keda ma silmas pean! Just teid kahte! Kui järgmine kord ka ei tule, siis langeb teile osaks kohutav kättemaks. Teie naiste hala kostub Riia linnani. Parem oleks tulla ühesõnaga! ;)

Positiivsetest uudistest aga seda, et Ketikoerte põhikoosseisuga liitus aga kartmatu, väsimatu ning alati valvas jäljekütt nimega Salakutt. Õigupoolest kutsuti teda kunagi aegade hämaruses (oli vist Muiste Vabadusvõitluse ja Liivi sõja vahelisel perioodil) Salakütt'iks, kuid Jam-Zapolski ja Pljussa rahulepingute salaprotokollidega kaotati rahvusvahelisest klaviatuuri layout'ist "ü" täht ära, seega muutus nimi Salakutt'iks. Ega rahvusvahelise õiguse vastu ei saa nii kergelt, kuigi Ketikoertel on pikemas perspektiivis sundida maailmale peale ainult täpitähtedel põhinev süsteem, kuid see vajab veel kaalumist tehnilisest küljest.

Igaljuhul vedelesin 2. juuli õhtupoolikul rahulikult voodis ning vaatasin telekast mõnusalt mõttetuid saateid. Eelmisel õhtul olin käinud populaarse ja noortepärase vokaal-instrumentaalansambli Slayer kontserdil ning kuulmine polnud veel päris taastunud. Ühel hetkel hakkas peas kerima häiriv küsimus: "Kas ma ikka mäletan õigesti, et sõidame välja neljandal? Äkki oli see ikka hoopis neljaPÄEV?" 3 korda võite arvata muidugi, mis on õige vastus - loomulikult väljasõit järgmise päeva hommikul kell 7. Omfg. Et mitte lugejat tüütada rohkem sellega, siis kinnitan, et järgmise päeva hommikul oli baasis platsis ning ajasime Mõisnikuga ratsudele hääled sisse. Plaanis siis kolmepäevane matk Eesti saartel. Probleemidest võiks siin välja tuua sadulakottide puudumise (mõni nimetab neid ka küljekottideks). Selle lahendasime (oih, peaaegu oleks juba kirjutanud "elegantselt") nailonvõrkudega, mille abil mina näiteks väiksema seljakoti tagumise istme külge kinni tõmbasin. Püsib isegi! Kes lugenud varasemaid jutte, see mäletab probleemi tagumiste suunakatega - kannan ette, et porbleem pole lahendatud. Siiski on kõik osad ja värgid lõpuks olemas ning ootavad vaid tegemist. Paraku saabusid viimased vajalikud vidinad 2 päeva varem ning ei hakanud asjaga tegelema, sest juhtmestiku sättimiseks oleks tulnud tagant lahti katkuda.


ESIMENE PÄEV

3. juulil kell 7 sõitsid siis S24 (hei, see olen mina, vaadake mind!) ja Mõisnik Tallinnast baasist välja ning vurasid läbi linna Pärnu mnt.'d mööda peamiselt. Linnapiiril Statoilis paagid täis, limonaad kotti ning edasi Lihula poole. Lihula juures tanklas pidime kohtuma kell 9.00 Mulgi ja Salakutiga. Reis Lihula tanklasse läks hästi. Ilmaga oli õnnistanud ning tuju suurepärane.


















Mõisnik ratta seljas vahetult enne väljasõitu. Paistab ka S24 ratas seljakotiga.


Meenus miskipärast järgnev lugu: Missä miehet ratsastaa! Kui nüüd kellegi pole huumorimeelt või ei kannata väikest hevi ära, siis see võib kohe perse kerida! Haha! :D Ma mõtlen seda tõsiselt. >:-I
Ausalt öeldes ega suurt sellest muud ei mäletagi...mingil hetkel vist hakkasin Magnaga (minu hobu) peale ristmikku Mõisniku arvates liigselt musklit näitama ning ta kihutas mingi 400 km/h mööda, et mind n.ö. korrale kutsuda. Nojah...aga kuradi hästi mu chopper ikka kiirendab! :) Tehase arvates kuskil samas klassis, kus näiteks Bugatti Veyron - autopeded - nuuks-nuuks! - aga maksab umbes 300 korda vähem (ratas siis)!

Väga (esmapilgul) uskumatu lugu juhtus aga Lihula tankla juures. Nii, kui olime keeranud trassilt ära tankla juurde, nägime metsatuka tagant välja tulemas Mulgi ja Salakuti ratsusid. Milline ajastus - 15 sekundi sisse. Järele mõeldes aga annab see selget tunnistust, et aastatega sissetöötatud meeskonnatöö ning meeletu ettevalmistus tasus ära. Ketikoerad hingavad ühes rütmis ning on telepaatiliselt ühenduses. Vaenlased värisege!


Põhikoosseis Lihula tanklas (vasakult: Salakutt, S24, Mõisnik, Mulk)


Salakutt Kawasaki Vulcan Nomad'iga (1500) Lihula tanklast väljasõidul

Mina ise Lihula tanklast väljasõidul kurjasid märke näitamas.


Lihula tanklas sai tehtud ühed kohvid ning üksteise tsikleid imetletud. Peamise tähelepanu osaks sai muidugi Salakuti, kui uue võitleja ratsu...no ja mitte päris asjata. Tegemist ju 1500se Kawasaki Vulcan Nomad'iga. Midagi pole öelda, vinge ratas ja läigib, kui põrguline. Rakendame ühe juhuslikest tanklakülastajatest fotograafi ametisse korraks ning tundub, et ta on ise sellega täitsa rahul. Kes see ikka ei tahaks karmide mototsiklistidega hästi läbi saada. Kuna tanklas erilisi suuri sündmusi esialgu rohkem ei esine, siis hakkasime liikuma edasi Virtsu poole, kust praam mingi 10 või 10.30 (kurat seda enam mäletab aga pakuks ikka, et 10.30) pidi väljuma. Kõik läheb sujuvalt. Püüame pilke. Tsiklitega on vägev värk see, et saab vist alati praamile ning ei pea üldises järjekorras ootama. Sõidetakse kohe esimeste autode kõrvale järtsis ning siis praamile kas esimesse või tagumisse otsa saab alati peale (nagu selgitas üks sadamas ja praamil töötav meremees). Mõistlik süsteem imo. Ahhaa...praami ootas ka miski chopperiga tibi (musta värvi Intruder või Marauder oli). Mõisnik, libeda sellina muidugi tegi kohe juttu ning tibin polnud ka meist üldsegi häiritud ja suhtles vabalt. Viibis ka terve praamisõidu meie suurepärases seltskonnas.

Kolonn (hea termin, eksole?) liikumas Virtsu suunas.

Teel Virtsu. Pildile on jäänud Salakutt'i ratta esiosa.
Eriti pane tähele mugavat sõiduasendit.



Kõik juba praamil. Uus tuttav on rakendatud koheselt fotograafiks.

Salakutt üritab tõestada, et ta tuleb rahus. Yeah, right! Teine käsi peidab nuga.

Mototibi meeskonnaga suhtlemas. Ammutame teavet kohalike olude kohta.


Siinkohal teen väikse vahepala. Praami oodates sõitis meie ette miski vana tsikliga ning trügis esimesena praamile. Meil algajatena oli algul kerge hämming ja segadus (mõtlesime, et mingi oma mees seal praamil vms?) ning jäi mehele ütlemata üht-teist. Edastaks siinkohal hoiatuse: järgmine kord sa "tagasisidest" ei pääse sellise käitumise korral!



Avastasin, et ettetrügijast tropp on kogemata pildile jäänud, kui kajakaid jäädvustasin. Sama kes all paremal näoga kaamera suunas on.


Sellega on nüüd korras. Igatahes praamisõit oli kiire ja korralik. Mõisnik lobises uue tuttava mototibiga ja ega seal suurt muud ei olnudki. Klõpsisime mõned pildid siiski. Meenus veel praegu, et praamile tuli meie järel veel üks äge kõhukas vanem sell. Lenks oli meeletult üleval ning sünged raudristi kujulised peeglid küljes. Vestlesin temaga väga põgusalt praamile tsikleid parkides. Uuris, et kas läheme puhkama või matkama ja nii. Ise pidavat olema Virtsu vana ning Orissaares käima töö asjus. Mõnus töö igatahes. Käesolevaga soovingi jõudu ja jaksu sulle, Virtsu Vana! Praamilt maha tulek ka muretult ning Virtsu Vana pani meist mööda edasi. Meie cruisisime rahulikumalt ning meie uus tuttav mototibi liitus meie grupiga. Täiesti kenasti läks sõit Liiva asula poole, kus pidime kohtuma Taadiga, kes meie kauaaegne kamraad ning ühtlasi kohalike oludega suisa hästi kursis. Lubas olla meile teejuhiks, sest oli enda käsutusse saanud hiljuti just täiesti korraliku Yamaha Virago. Peagi olimegi Liival ning mototibi läks lehvitades edasi oma teed. Mõne minuti pärast saabuski Taat ise. Tekitasime Liiva kaupluse juures parklas mõningal määral elevust. Vanemad härrad käisid asjalikul pilgul tsikleid hindamas ja lapsed -naised rõõmustasid ümberringi. Tervitanud korralikult ning esimesed emotsioonid välja elanud - pildid teinud, jäädi kaupluse kõrval suure Saare maakonna kaardi ette seisma ning edasist teekonda planeerima.



Planeerimise faas kõrghetkel.

Rattad Liiva poe juures. Kohalikud inimesed käivad tehnikaga tutvumas.


Kaua see ei võtnud. Otsus oli sõita kõigepealt Orissaaresse, tankida ratsud ning ennast ja siis vaadata edasi, mis saab. Mõeldud-tehtud! Formatsioon tuli järgmine sõidul:

1) Taat, kui teejuht ees (Yamaha Virago 535)
2) Mõisnik, kõige pädevama motoristina toetas teisena (Suzuki GSX 1100)
3) Mina kõige n00bimana keskel (siis vähemalt arvasin nii) (Honda VF 750 CR "Magna")
4) Salakutt raske ja läikiva masinaga julgestas neljandana (Kawasaki Vulcan Nomad 1500)
5) Mulk, Eesti lipu lehvides lõpus kattis tagust (Honda Shadow 600)

Algul alustas meie teejuht sõitu mõnevõrra lubatust aeglasemalt ehk siis kuskil 80 km/h, mille kohta aga esimeses peatuskohas (Muhu ja Saaremaa vaheline tamm) tegi Mõisnik märkuse ning soovitas liikuda üldisest voolust (või kiirusepiirangust) 10-15 km/h kiiremini vältimaks möödasõite grupist ja gruppi vahele trügimisi. Tammil tehti pilti, mingid turistid lehvitasid ja piidlesid meid hoolega.

Sõit jätkus Liiva'st edasi Saaremaa poole. Mulk näitab taas fotoskillze.


Kolonn on tammil. Järjekord: Taat, Mõisnik, S24, Salakutt ja Mulk (fotograaf)


Taat näitamas, et suudab ka vasaku käega paljakäsi (kindas) telliskive lõhkuda.

Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm...


Edasi siis Orissaare suunas. Sellises grupis sõit on ikka teine asi. Täitsa meeliülendav ja äge värk...sama paistavad arvavat ka paljud õnnetult autodega vastu liiklejad, kes meid varjamatu imetlusega uudistavad. Igaljuhul kimasime mürtsti Orissaarde, tankisime rattad ning kaalusime, kus endid tankida. Taat arvas, et seal samas Orissaares on täiest rahuldaval tasemel kohvik või söögikoht, kuhu oleks paslik korra maha istuda keha kinnitama. Kõik on nõus! Koha nime muidugi olin juba unustanud aga piltidel zoom-tehnoloogia abil õnnestus tuvastada, et tegemist oli "Valge Hobuse Trahteriga". Täiesti mõistlik ja tore koht - Ketikoerad soovitavad. Mulle tegi baaridaam kohe ka komplimendi, kui palus ennetavalt kasutada kokakoola pudeli avamiseks avajat, mitte aga enda hambaid ning eriti tungivalt palus mittekasutada avajana lauaserva. Hakkab motogängi mõõtu asi minema. Kohalikud elanikud peavad juba hulludeks mürglimeesteks. Roughness +1. Istume välja, toit on hea, teenindus samuti. Ahaa...enne trahterisse astumist kohtame juhuslikult ühte endist kamraadi, kes seal kandis puhanud oli. No kurat, kuhu sa ka ei lähe, ikka keegi tuttav juba platsis. Olevat puhanud ja kogu aeg vihma sadas, nüüd puhkuse viimasel päeval - ilm ilus. Noh, mis siin öelda - isiklik tragöödia - nagu kunagi kroonus tavatsesid allohvitserid öelda kõiksugu kurbade lugude peale. Söödud, hakkasime sättima minekule. Vahepeal kõndis mööda ja tervitas meid "Venezuela" kirjaga meremehemütsi kandev vanahärra, kes ei olnud küll purjus aga kaugeltki mitte kaine. Soovisime tallegi jõudu. Hiljem tagasi tulles hakkas sama härra Mulgile mingit merevee temperatuuri teemalist lühiloengut pidama miskipärast. Ei noh...aga siis vist sai ise ka aru ja viisakalt jätsime nägemiseni.

Salakutt Taadile Orissaare tanklas demomas praamil nähtud chopperimehe sõiduasendit. Umbes nii oli tõesti, minu sõna selle peale.


Taat ja Yamaha Virago at their best. "Pole paha!" <- ütle Villu Reilijani häälega. Valge Hobuse Trahter Orissaares. Külastage, täiesti okei (not gay) koht.

Nämm-nämm. Kollase särgiga Salakutt, tema taga Taat, paremal taga mina toiduga väga hõivatud ning paremal ees Mulk.

Orisaarest edasi minek. Salakutt'i Vulcan esiplaanil. Vägev, kas pole?


Esimene peatuskoht on kena koht Maasi linnus. Sõit läheb ladusalt. Grupissõidu probleeme ei paista kellelgi olevat a'la ei suuda ära otsustada, millisel positsioonil ta sõidab teiste ja tee suhtes. Maasi linnus tundus olevat teataval määral populaarne vaatamisväärsus, sest välismaiseid turiste oli tiirlemas üle ühe. Meelde jäi, et üks grupp neid olid minu hinnangul kas poolakad või kuskilt Balkanilt - mingi slaavi keel igatahes. Igaljuhul tegemist siis kunagise sõjalise rajatisega, mille peamine eesmärk ilmselt peale kohaliku väiksema garnisoni majutamise, oli Saaremaa ja Muhumaa vahelise meretee jälgimine. No ma ei soovita nüüd selle info põhjal päris enda pea peale kihla vedada, kui kunagi peaksite nüüd Maasi linnuse ajaloo peale kihla vedama hakkama (no kuskil õllekapa taga). No ma ei hakka siin lugejaid tüütama vaatamisväärsuste üksikasjalise kirjeldamsiega. Võite ise piltidelt vaadata. Igatahes on mingi küngas ja selle all võrdlemisi muhedad võlvidega ruumid. Ilus merevaade künka otsast ja puha. Samas on kiosk, kust võite kalli raha eest mingeid nipsasjakesi kokku poodelda. Mulk alustab kohe laisklemist, kui linnuse juurde rannale jõuame.


Vaade ülalt alla ja merele.


Linnus seest. Täitsa ängas, kas pole? Valgused ilusti pandud ja puha.


Jätkame reisi mööda Saaremaa põhjapoolset rannikut. Vahepeal on super teed: hea asfalt, liiklust peaaegu ei ole, ilus ümbrus ja üks mõnusalt järsk kurv teise otsas. Kurvid pole liiga järsud aga just sellised parajad. Mmmmm...mõnus. Hiljem teistega muljetades selgub, et jagatakse täielikult emotsiooni teelõigu suhtes. No saab harjutada hoolega kallutamist ning rehve külgsuunalt kulutada. Ühel hetkel aga muutub tore kurviline asfalt täiesti mittetoredaks kurviliseks kruusaks. Kurat ja põrgu! Meie teejuht Taat aga ei paista nagu teekattemuutusest suurt välja tegevat ning sõit jätkub uljalt 90-100 km/h. Taat kihutab mööda kruusa nagu vana krossiäss. Mõisnik suudab tal veel sabas püsida aga alates minust hakkame maha jääma. Imestan ja mõtlen, et Taat vist peab küll palju sõitma ja kogemusi olema omandanud, et sellisel teel sellist sõitu teeb. Kohe jõuab kätte minu jaoks ka kogu reisi kõige ohtlikum hetk. Kiirus on 80-90 km/h ning enne järjekordset kurvi veidi hoogu vähendades näen, et see vasakkurv on järsem, kui teised, ääras on kraav ja mingid palgid ning kruus on eriliselt pehme ja lahtine. Üritan veel viimses väes pidurdada, mis osaliselt ka õnnestub, kuid olen jäänud hetke hiljaks ning pean piduri vabastama, ja üritama kuidagi läbi tüürida kui soovin mingitki lootust endale jätta. Kruus ja inerts tõmbavad masinat ühes koos kraavi poole, selg on hetkega külma higiga kaetud. Mõtlen:"Kurat, siit ma vist küll välja ei tule ja ongi käes esimene mats!". Viimses väes üritan meeleheitlikult ratast veel vasakule kallutada/keerata ning tunne, et hakkab alt ära libisema ja käest minema. Kuigi õpetatakse, et nii ei tohi teha, siis ikkagi refleksiga toetan vasaku jala maha ning saan tugeva löögi teelt jala pihta. Tunnen, et tugev põrutus käib läbi põlve ja üritab seda murda. Siiski õnnestub end päästa kraavi sõitmast. Raisk, põlves on valu, mis iseloomulik põrutusele (fighterina pole see esimene kord sellist tunnet kogeda). Õnneks annab valu varsti järgi ning tundub, et seekord sidemed ei rebenenud ega luud murdunud. Pärast räägib Salakutt, et oleks samas kurvis tolmust tingitud halva nähtavuse tõttu mulle peaaegu tagant otsa sõitnud...ütles, et napikas...meeter jäi puudu. Tal olid ka väga ärevad hetked olnud. Imestan jätkuvalt, et kuidas esimesed tüübid sellist kiirust suudavad säilitada. Nii vahepeal on jälle asfalti, mis laseb hinge tõmmata. Läbime Leisi asula ja liigume suunaga läände, läbime ka Metsküla ning plaanime sõita Panga'le, kus pidi olema võimas vaade. Peale Metsküla, hakkab taas uus lõik kruusa. No vana schnitzengruber küll! Taat ja Mõisnik panevad ees jätkuvalt hullu. Ma ei hakkagi üritama sama teha. Läbime mõnedsajad meetrid ja paar kurvi kõige rohkem, kui järsku näen eespoolt suurt tolmupilve ning Taati oma Viragoga seal keskel. Sündmused ei arene aga enam mitte keset teed, vaid tee servas. Ratas kaldub vasakkurvis paremale välja ning hakkab külg ees libisema. Taat üritab ratast veel õigeks juhtida ja päästa olukorda. Hiljem tagantjärele tarkusena võib arvata, et tal oleks hea olnud lasta end vasakule küljele pikali, kui tundis, et asi hakkab ära minema vms. Igaljuhul üritas Taat suhteliselt püstises asendis olles olukorda lahendada ning õnnetul kombel haakus külg ees libisev ratas kuskil väikse mätta taha kinni ning viskas end teisele küljele ringi (koos juhiga muidugi). Korras oligi! Pikali nii ratsu, kui ratsanik tolmupilves. No aga ega see väike asi meest veel ei kõigutanud (ilmselt ehmatusest ja hetkelisest segadusest) ning vana kargas püsti, kohe ratas ka kõrvale ja üritas seda käivitama hakata. Meie teised peatusime ja parkisime endid ka ära ning hakkasime Taati rahustama ja soovitasime kerge ülevaatus teha eelkõige mehele endale ning rattale. Ülevaatuse tulemused järgmised:

1) Taadi vigastused: parema rangluu murd (kinnine), kerge ehmatus, jope tolmune

2) Ratta vigastused: parempoolne jalatugi murdnud, peeglid ja lenksuotsad ja nipet-näpet kriimustatud.

No kuna kõik grupi liikmed on meil muuhulgas esmaabi suhtes koolitatud ning ennegi tihti kriisiolukorras viibinud, siis jäädi rahulikuks ja rõõmsameelseks. Isegi Taat ise muheles kergelt, endal käsi kaenlas, kuigi vahepeal tegi jälle valugrimassi. Selgitanud välja, kus me enam-vähem asume, helistasin 112 ning peale lühikest vestlust lubati saata kiirabi. Igatahes oli hea, et operaator tundis kohalikku piirkonda ning sai minu selgitustest hästi aru. Meeldiv! Umbes
poole tunni pärast saabuski kollase-punase kirju auto. (Vahepeal kutsume samasse kohta järgmiseks Virago juhiks meie Saaremaal elava kamraadi S20'ne, kelle juures pidime niikuinii öösel peatuma.) Auto polnud igatahes veel seismagi jäänud, kui autos istuv arstitädi nägi Taati ning naerma puhkes. Kohaliku mehe värk - kõik tunnevad sind. Lühidalt siis uuriti, mis värk, pandi Taadil käsi sidemaga kaela ja tehti taguotsa valu vaigistavat süsti. Sellise süsti üldine tööpõhimõte: taguotsa tehtav valuvaigistav süst tuleb teha nii valus, et pärast muud valu lihtsalt enam ei pane tähele ja oled rahul, et sulle rohkem sellist süsti ei tehta (ei julge midagi öelda parem). Arstid otsustavad Taadi endiga kaasa võtta ning õhtupoole selgub, et asi vajab operatsiooni ning operatsioon on järmisel hommikul kell 9. Taat ise on küllaltki rõõmsameelne. Tubli vana! Meditsiinilistest operatsioonidest teile üks lahe pala.

Kaadreid kohe peale matsu. Uuritakse, kas ratas veel funkab. Pange tähele Taadi tolmust selga.

Mõisnik teostab rattale tehnilist ekspertiisi.

Asjatundjad liiklusõnnetuse põhjuste üle artlemas. :)



JÕUD!!!! Mõisnik demomas atleetlikku kehaehitust. Hiljem tuleb veel!

Mulk kasutab kiirabi ootamise aega konstruktiivselt.

Kiirabi jõudski kohale. Teenusega võib rahule jääda.

Üldvaade südmuskohale. Taati remonditakse kollases autos parajasti.

Vaade sündmuskohale sõidusuunalt. Näha rohus ka väljasõidu jälgi.

Ja käsi ongi kaelas. Taat ise juba täitsa rõõmus ka. Arstid tunnevad ametit.


Okei, vaatan, et tekst hakkab väga lohisema juba. Igatahes saabus varsti S20 ja võttis Virago üle. Ratas läks kõik tööle ja puha ning lasi endal sõita. Ainuke ebamugavus, et parem jalg tuli hoida mootori peale ning nagu S20 hiljem Kaalis kurtis, tegi jalgpiduri kasutamise väga ebamugavaks. Igatahes tulime mööda teid, nüüd taas enam-vähem mööda rannikut. Põgus peatus Angja tuulikute juures ja edasi Kaalisse. Kaalis taas pildistamine, väike ekskursioon kraatri juurde. Seal aga haises miskipärast ja üldiselt oli kõik samamoodi, kui viimati. Seega võtsime suuna Kuressaarele. Ees läks S20 ja teised samas järjekorras, mis enne. S20 tabas ka grupissõidu teema kohe ära ning mingeid liigselt huvitavaid seiku teel õnneks aset ei leidnud.

Kolonn jätkab sõitu Kaali ja Kuressaare poole. Taati asendab ees S20.

Suvaline pilt teelt. Põhiobjekt peaks olema see sibulakuplite süsteem seal ilmselt. Ei tea, mis asi või mida üldse. Mulk pildistas. Tee paistab ilus.

Angja tuulikud. Ebaproportsionaalselt palju turiste oli. Kui meie tulime, siis enam tuulikuid suurt ei vaadatud, vaid rohkem meid.

Mina ja Mõisnik Angja Tuulikute juures maanteel.


Kaali poe juures parklas. OstmÖnu. :D

Haisev Kaali kraater ise.


Kõik koos kraatri nõlval. Fotokas on jälle kuskile kivile sätitud pildistama.


S20 veel Kaali poe juures võidukalt Virago seljas. Seljataga jätkub ostumÖnu.


Jõudsime edukalt Kuressaarde. Linnas tõmbasime jälle kõvasti tähelepanu. Ühel hetkel aga oli meie grupi ees Eesti numbritega ameerika auto, mis tundus, et hakkas kohe nagu spetsiaalselt hästi aeglaselt liikuma, kui meie taha jõudsime. Seejärel veel hakkas sooritama ootamatuid ja järske pidurdusi ning siis lasi jälle mõned meetrid edasi ja uuesti. Mida viina, raisk! Esimesed mehed andsid signaali, mida oli kuulda aga oleks võinud olla rohkem. Seega, mis seal ikka, sidurid alla ja kõvasti gaasiga "paugutama". See paistis autos viibijaid ehmatavat ning kui kõik sõidukist möödusid ja kurjad näod enam-vähem vastu auto küljeaknaid surusid, siis autos viibinud tegelased ei teadnud kuhu oma kohkunud nägusid peita ja pilku suunata. Lõpetuseks oletasime, et ehk mingid jobud turistid, kes suunatuled ja asjad ära unustanud. Nii, siinkohal peaks vist selgitus andma retke alapealkirja kohta, mis pidi olema "femina mors anima" ehk nagu me kõik koolist mäletame "naine on hinge surm". Osa põhituumikust paistsid olevat tulnud ajutist vabadust nautima selle loosungi all, kuid teine osa muidugi oli suutnud juba tuttavaid neide kutsuda Kuressaarde. Niisiis läksime kõik koos kohtama ühe tuttava saarepiigaga. No ja tuligi linalakast neiu meiega kaasa mõneks ajaks. Edasi juba S20 residentsi. No uhkelt on ehitanud ja vägev aed ja puha. Tehakse jälle pilti ja plaane. S20 pojad uurivad ka rattaid ja vähemalt üks neist saab ka pisikese sõidu osaliseks. Nüüd kohalikku poodi õhtuks stuffi varuma. Ega need õlled ise kohale ei kõnni (kahjuks). Õlle ja lihasaadustega, eriti viimastega, tuleb kerge overkill. Samas jäägu parem üle, kui puudu. Poe juures asjad autole ja auto läks neid viima.

Peale Kuressaaret olemegi kohal S20'e valdustes, kus lubatakse ka ööbida.

S20 poegadega, Mõisnik taga ja Mulk paremal.





Puhkehetk kaardi all. Ka pidavat teekond kaardi lähedal paremini meelde jääma.


Juhuslikult kohtasime seal samas poe ees aga ühte meie kunagist kamraadi Jurakat, kes ka sealkandis tsikliga ringi tiirutas. Vaja on veel käia Sõrve Sääres ning Jurakas, kui kohalike oludega kursis olev vana, hakkab teejuhiks. No ja läkski sõiduks. Tehumardis jälle põgus peatus. Noh jah, peale seda lahingut pole seal ilmselt suurt midagi põnevat toimunud, võib edasi sõita. Ilm on juba õhtupoolne ja väga mõnus on sõita. Tunne on selline, et sõidaks või öö läbi hommikuni välja. Üldse on saare teed jätnud äärmiselt positiivse mulje. Jõuamegi Sõrve Säärde. Imestan, et seal ka kaupmees veel sellisel kellaajal teeb äri. Enne meid on kohal 2 Saksamaalt pärit mootorratturit, kuid jutuks eriti ei lähe miskipärast. Koperdame ringi, vaatame mingeid vanu dzotte ja värke. Kõht on väga tühi. Teised lähevad kohe algul kaupmehe juurde uurima pakkumisi, kuid mina vaatan, kuidagi kergelt kinnise ja hüljatuna paistva, ilmselt mingi kohviku hoone juurde. Ära sa ütle! Üllatus on suur, kui avastan, et nad on open for business. Ülejäänud seltskond ostis kaupmehelt juba t-särke. Igatahes otsutame seal ka söömingu teha. Kohviku pidaja teatab metsseaprae hinna, mis pole väikeste killast. Pärin selle suuruse kohta. Vastatakse:"No, ma teen teile suuremad!" Läheb kaubaks. Igatahes mõnus koht väljas mere ääres istumiseks ja olemiseks ning prae suurus ei tee kohale häbi. Hiljem tuuakse meile külalisteraamat, kuhu jätame märgi maha ning kohviku omanikule lehvitades sõidamegi juba Karu järve poole.

Kiire vahepeatus Tehumardis enne Sõrve sõitu. Mõisnik, mina, Mulk, Salakutt ja Jurakas. Nõme koht - ma ei hakanud kiivritki ära võtma.

Sõrve tipus. Väike ülesvõte veel ratastega. Keskel Juraka bike pilti rikkumas. :)


Sõrve majakas. Millegipärast tuletas see koht meelde "Muumipapa memuaare".


Minu suureks imestuseks oli see koht sel õhtul avatud. Wohaa! Ilus taevas ka.

Väsimus hakkab ligi hiilima ning võetakse mugavamaid asendeid. Jurakas istub, S24 pikutab.

Salakutt võtab asja vabalt.


Kõik koos praade ootamas. No Salakutt küll pildistab aga samas ka ootab ikkagi. Pildil on näha ka Kuressaarest kaasa tulnud Saarepiiga.


Teel Karu järve äärde saame keskmise sahmaka vihma ära. Vihmaga on ka päris äge sõita, kui riided peavad. Veidi kahju hakkab kaasa tulnud Saarepiigast, kelle riietus on pehmelt öeldes allapoole arvestust motoriietuse kategoorias. Siis jääb jälle vihm järgi ja olemegi mõne aja pärast Karu järve ääres. Imelik, sildid näitavad, et "reserveeritud" ja miski pidu käib eemal laval. Selgitan välja, et elamist ei saa sinna praegu üürida aga järve äärde pääseb ikka. Vahepeal hakkas jälle metsikult sadama. Jurakas jättis meiega aga hüvasti ja sõitis oma teed, sest peale järve külastamist pidime õhtule jääma tasapisi. Mõisnik ja Mulk otsustasid ikkagi suplemas käia kuna vesi oli väga soe. Meie teised julgestasime, sest kämpingus käis mingi tõsise naiskollektiivi pidu ning vanemas keskeas tädid vihtusid mingisuguste Buratino lugude saatel tantsu. Meie jõllitasime seda asja seal nagu ilmaimet. Umbes 200 miljoni tädi kohta paistis seal olevat heal juhul 4-5 onu, kes ka häbelikult pingil istusid. Mida kõike ka ei kohta elus. Ilmselt tõesti mingi naistest koosnev asutus, kus mehed on direktor ja keldris resideeruv töömees.

No peale Karujärve suund tagasi S20 residentsi ja seal läks õhtusteks toimetusteks. Korgiti lahti õlle ja tonn liha/vorste tulele jne. Algul oli nagu vaiksem, kuid kella kaheks öösel oli juba hoog kaunis üleval ning lõbus lärmamine kajas üle lähema metsa. Kolme paiku öösel läksin magama ära, arvestades järgmist päeva, mil plaanisime liikuda Hiiumaale, kuid teised ei pidanud paljuks veel öösel Kuressaarde diskoteeki või midagi - no baikerid (mitte segi ajada sportmootorratturiga) my ass . :)


Õhtused tegevused koguvad tuure.

S24 (oi, see olen ma ise) kogub tuure.


Saare naise naba. Selle pildiga on nüüd nii, et ametlikult ei ole seda ilmselt mitte keegi meist pildistanud. Nii ei saa ka kellelegi näpuga näidata, kuniks tõendeid ei ole.


TEINE PÄEV

Igatahes hommikul mingi hetk asjal käies nägin, et oli tuldud tagasi ning miski kell ajas S20 üles, sest teiste arvates pidavat ma liiga kaua magama. Oi kurat, hea nüüd küll olla ei ole! Kahtlusan, et ehk pole üldse veel ametlikult sõiduvormis ei mina ega ka teised. Kontrollime vastava aparatuuriga ning kõik peale Salakuti on OK. Temal aga jääb veidi puudu. S20'e sugulased ja hõimlased abistavad meid igati ning suunavad osa dushi all ja joodavad-söödavad. Salakuti probleemi lahendame aga selliselt, et poiss läheb mõneks ajaks eemale puid lõhkuma ning oh seda imet - ei läinud poolt tundigi, kui juba on sõidukõlbulik. Jätame S20'e ja pererahvaga hüvasti ning Kuressaare linnuse juures veel korra peatudes jätkame Triigi sadama suunas, et sõita Hiiumaale, kus meid juba ootamas meie ammune kamraad S53. Ahhaa...enne Kuressaaret jälle tangime. Kütet ja raha läheb kenasti. Arvestan, et selleks hetkeks oleme sõitnud natuke üle 400km kogu matka. No spido ja odo näitavad põhiliselt miile, seega tuleb kõik 1,6 korrutada (või äkki on meremiilides? haha!)

Töö tegi ahvist inimese ning teeb joodikust kaine juhi!

Hetk peale "õiget" pildistamist. Tundus, et muidu on kõik tobedalt poseeritud pildid. See mõjub kuidagi vabalt ning kõik on õnnelikkude nägudega, sest enam ei pea taaskord poseerima ja pingutama.

Hiiumaa praami ootamas.

Hiiumaa praamile pääseme ladusalt. Praam on rohkem, kui pool tühi. Peale meie on ühed motikaga, paar niisama inimest ja kamp alaealiseid ja/või napilt täisealiseks saanud ...hmm..kuidas neid nimetatagi...noored või nagamanid...olgu siis pealegi noored, mul pole kahju. Meessoost noored jäävad silma pideva suitsetamisega. Meie kukume, kes kuhu, vedelema ja ostetud vitamiinijooke vaikselt timmima. Kurat, enesetunne läheb nagu kehvemaks lausa. Oleme ikka väljas. Mingil hetkel kaob Mulk ära ning hiljem leiame ta reisijateruumis täies pikkuses selili magamast. Kaasreisijaid me ei tülita ja nemad meid ka mitte. No mis seal enamat. Hiiumaa on juba peaegu kohal ja mida me näeme...meie kamraad kisub ratta kõrval suitsu ja ilmselgelt ootab meid juba. Lootust tuleb juurde ja vb peavalugi annab kraadi võrra järgi. Olemegi sadamas.


Jälle tormiline tervitamine ja kätlemine. Otsustame samas Sõru sadamas kõigepealt korralikult keha kinnitada ja siis edasi vaadata. Minul on ka mure, et oleks vaja varsti raha võtta ning kellelgi oli vist paak reservi peal (jättis Kuressaare lähedal tankimata). Söögikoht meid taaskord alt ei vea ning muidugi muljetame ja uurime elu S53'lt kõvasti. No see sell on rahulik ja tasakaalukas nagu alati. Pole teda kunagi näinud teisiti. Asjalik vana. Hea, et ta samal ajal juhtus vaba olema ning saab meile teejuhiks olla ja koos meiega sõita. Hea meelega värbaks sellise venna meie ridadesse, kuid ta on veendunud T.Ü.R.A. liige, mis tähendab Täiesti Ühinemata Ratturite Assotsiatsiooni. Kuskil pidavat olema või tahetavat teha või olnud kunagi tahetud teha ka naisratturite ühingut Väga Ilusad Tibid Tsiklitel aga esialgu pole nende liikmeid kohanud. Ehk endi veel vähesest rändamisest tingitud. Mulk on tükk aega kuhugi kadunud ning kui uuesti saabub, siis on, kui uus inimene. Me ei hakka liigselt pärima, et kus oli mida tegi - no mis vahet sel ongi?!

Söödud ja sadam ülevaadatud, siis ratastele ning Emmastesse, kus rahaaparaat (ei saa ikka päris vabalt mööda steppi kihutada muretult) ning kütus, kellel vaja. Seejärel võtame suuna Kõpule, peatudes vahepeal mingis kohas, mille nime olen ära unustanud. Keset metsa mingi jõe ürgorg. Päris tore muidu. Mulk peab muidugi ikka mäest alla otse jõkke ronima ja sealt vett ka jooma. Loodame, et maitses. Laseme edasi Kõpu poole. Minul hirmsasti kibeleb, et tahaks kuskil enda ratta võimeid mõõta kontrollitud ja enam-vähem ohututes tingimustes. Kuskil natuke enne Kõput on tee ääres punane Bmw, mille juures miskid tibinad meile hoolega lehvitavad. No me pole kadedad ja vastame. Ja olemegi Kõpu tuletorni juures. Arutame, et kas hakkame tuletorni ka ronima. Selgub, et kõik on seal juba vähemalt ühe korra oma elus käinud ja kuna ilm on palav ja riided paksud-rasked, siis loobume sellest harjutusest sel korral ning suundun kohvikusse jaheda joogi ja laheda koogi järele. Kohapeal on ka muud rahvast, kes muidugi hakkavad kohe meid ja rattaid imetlema. No, eks meie võitlejad teevad nalja nii, et sealt jätkub ka lihtrahva naerutamiseks - ja ma ei pea silmas nõmetsemist ja roppuseid. Ühel hetkel saabuvad ka enne lehvitanud 3 tibi BMW'ga sinna ning hakkavad midagi asjatama. Vestlust siiski suurt ei teki. No meil jäid rullis nokatsid ka maha. Juhtub! Anyway, istun rahulikult koogi taga ja Mõisnik liitub koogi osas. Teised hakkavad jälle kohaliku suveniirimüüja käest träni ostma. Ostsid mingid kaelaehted erinevad (mõõgad ja kirved jms.) ja käivad peale mullegi. No käin siis ka ja sobran ehetes ning leian täitsa laheda veisepealuud kujutava kaela riputatava eseme. Hind ka kuskil 100 raha kandis. Võib kohalikku kultuuri toetada ja ese on täitsa ok. No eks õige motomees peabki igasugu pealuid ja hirmsaid asju täis olema pikitud...no olgugi siis lehma pealuu mõnikord. :) Asjale lisab dimensiooni, et olen ise ka sellest lehma tähtkujust või mis ta on. Haha! Karm värk, kas pole! Kui teatan, et see talisman teeb mind nüüd tugevaks nagu lehm, siis teeb see nalja. No see "tugev nagu lehm" nali on varastatud tegelikult mmapenguins.blogspot.com tüüpidelt, kellele siinkohal kõvad tervitused! Ilma teie blogi kunagi lugemata poleks ma vb ka selle asja tegemist ette võtnud. Igaljuhul laseme nüüd ühel turistil endist tuletorni taustal pilti teha ning asume taas teele.

Pilt kirjeldab enesetunnet. Filmist "Aliens", kus Drake ütleb peale ärkamist: "Hey, Hicks. Man, you look just like I feel."

Mulk magab praamil. Taustal:"Hei nuoret siellä!"


Tähelepanelikult (või zoomiga) vaadates on näha, et prügiautost vasakul on S53 ootamas ning punasest kuudist nõks vasakul on tema ratas. Täitsa uskumatu!?!

Kurat, jälle kuidagi hommarlik pilt sattunud. Ei, noored huvitava hingeeluga (loe: ilus nägu+kere ja suured rinnad) naised on jätkuvalt teretulnud. Ärge häbenege ja kirjutage/joonistage meile.

Mulk otsutas juua "ürgvett". Igasse lompi on vaja ikka sisse ronida. Unustasin küsida, kas oli parem, kui Kuremäe kloostri "maagilise" allika vesi.

Võetakse nahkasid vähemaks. Väga soe ilm. Taustale on jäänud ka bemmitibid. Jee, jee, mul on beeemvee!!!

See on ilmselt üldse (üks) kõige ilusam pilt, mis tehti. Väga stiilne.



Nüüd juba Ristnasse, kus asub Paap Kõlari nimeline Surfiparadiis. Selle sõidu juures on ainult üks peamiselt nõme värk, et jälle kruusatee aga mis seal ikka, oleme juba kogenud tegijad. :D Aa...jubedalt oleks kempsu ka vaja juba tükk aega minna. Jõudnud kohale, laseme jälle suvitajatel endist grupipilti teha Surfiparadiisi väravate all. Seejärel lähen kiiresti kohaliku kemmergukultuuriga tutvuma - asi seegi. Teised tutvuvad muude kultuuridega ning lõpuks kohtume liivarannal, et arendada külmas meres suplemise kultuuri. Mõnus rahulik koht üldiselt. Hr. Paap Kõlar ise lendab paraplaaniga ringi ja osa kihutavad vesiskuutritega. Näeme ära ka selle masti, mis sinna hiljaaegu randa püsti pandi - no ma olen nõus, see näeb suht võigas välja seal ja on ohtlik. Varem lehest lugedes ei saanud nagu teemale päris täpselt pihta. Surfiparadiisi elanikel on täiesti õigus pahane olla, minu arvates. Noh jah, ujumas käidud, kimame aga edasi. Plaanis veel enne Kärdlasse jõudmist külastada Tahkuna kaitserajatisi. See plaan sai ka realiseeritud. Teel Tahkunasse hakkab mul tagaistmele võrguga tõmmatud pagas ujuma ja pean seisma jääma. Pärast liigun järgi teistele ja leian nad tee äärest ootamast ja suitsetamast (kes suitsetab). Rõõmustavad, et küll Magna teeb ikka head häält. Kuna lõik on sirge ja liiklust pole, siis kasutan võimalust ning proovin ratta kiirendust. No läheb 140ni nii, et ei jõua mõeldagi - chopper. Leiame, et käiguvahetused võiks teha kiiremini, sest kuulda on siduri libisemist kergelt. Mõisnik tegi asjast ka videoreportaaži. Vinge värk!

Ristna Surfiparadiisi väravates. No eks prantslasedki ehitasid omal ajal Triumfi kaare, et sakslastel oleks sealt alt vägevam läbi marssida. :)))

Väheke teemast mööda Ristna rannapilt. Suplus külmas vees kosutab.

...ja vot sellise nilbuse ongi üles lükanud keset n.ö paradiisi. GG!

Paap (no väheke "retsepti" talle koha eest)

Tundub hea teelkõik - kaugele näha ja liiklust praktiliselt pole.


S24 on kiirenduskatse edukalt (ja elusana) lõpetanud.

Edasi Tahkunasse. Vaatasime üle hunniku patareisid, kuulipilduja pesasid ja imeehitisi. Väga võimas. Arvan, et see on koht, mille uudistamiseks tasub kohe terve päev vabaks võtta, mitte teha sellist n.ö. kähkukat nagu meie. Noh, kurat, vaadake pilte ja mõelge ise. Sõidame läbi ka läheduses asuva Militaarmuuseumi juurest, mis on aga kahjuks suletud. Üle aia piilume ja teeme pilti. Muuseumi juures on mingid turistid, kes meile agaralt lehvitama kukuvad ning üldiselt imetlevad. No ma ise teeks nende asemel sama...õigemini tegin ka alles paar kuud tagasi, kui ise veel karm ja uljas motomees ei olnud. Ahaa...Tahkuna juures on mul juba täiesti kõrini, et Salakutt ja Mõisnik on kuidagi rohkem fotograafiale, kui baikeriks olemisele ja ümbruse nautimisele keskendunud. Kurat, kleebi see kaamera omale teibiga pähe ja filmi ja pildista kohe kõik üles, mida näed! :) Mõisnikul on mingi ultra-moodne telefon-fotokas, mille keerukus ilmselgelt tema kasutajaoskustest üle sõidab nii, et iga fotosessioon on jälle "tere tulemast uudse tehnika ajastusse ja "mida see nupp küll teeb???"" ja oh seda imestamist, et kuidas midagi teha saab. :) Noh, kuidagi ikka saab jälle.

Väike tunnelma (soome k.) pilt teelt.

Salakutt patarei sisemuses mürsuriiulile toetumas.

Mina ja Mulk sama rajatise välisküljel.

Patareist pole kasu, kui vaenlase dessant selle üle võtab. Kaitseks KP-pesa.

Oh, jah.

Jälle üks pilt fotonäitusele. Hakkab õhtusse veerema ja varjud juba pikemad.

Moi adress nje dom i nje uulitsa, moi aadress sovetski sojuz! - ei ole Vanem Õde sedakorda. :)
Mõisnik mingi käigu uksel. Näoilme järgi otsustades on ta unustanud, et EI viibi praegu mingi Saksa B-kategooria pornofilmi võtetel meesosatäitjana. Jaa, Helga, jaa!

S53 esiplaanil konstruktsioonile hinnangut andmas.

Üle kohaliku Militaarmuuseumi aia pildistatud masinad.

Kell hakkab õhtusse saama ning sõidamegi Kärdlasse, kus kohalik "Selver" peab meid varustama vajalikuga. Jätab hea mulje, puuvilju on rohkem ja näevad umbes 2,3 korda paremad välja, kui keskmises Tallinna "Selveris", milliseid ma pidevalt külastanud olen. Kaupluses kohtame ka S53 abikaasat, kes on isegi nõus meid - kampa metslasi - vastu võtma enda kodus. Igaljuhul saame ostud tehtud ning liigume õhtu veetmise kohta, mis on S53'e maja aed. Käime imetlemas vana M-tüüpi ja veel külgkorviga motikat garaaži all ning mina, vana künoloogina (mitte segi ajada günekoloogiga), teen ettepaneku vabastada aedikust koer ja lasta tal meie seltsis viibida. Minu üllatuseks seda ka lubatakse ning näen meeldiva üllatusena, et koer pole päris treenimata-õpetamata lontu. Samas ei ründa ta ka meist kedagi peremeeste juuresolekul ja on üldse igati traksis. Plaanis on teha esialgu kaine õhtu ning minna pärast veel linnapeale sõitma. Teeme siis süüa ja muidugi kiskus mingil hetkel jutt kuidagi suht töiseks ära - ootasingi, et millal see juhtub. Mingil hetkel lähme aga linnapeale ratastega. Selgub aga, et kuskil mere ääres üks selline diskoteeka moodi koht on kuidagi liiga lärmakas ja meie jaoks liiga noori täis ning teine koht on kinni. Miskid kohalikud sellid tulevad kahekesi M'iga kõrvale ja teevad juttu. Uurivad, et kas otsime pidu kohta ja nii. Suhtleme veidi ja selgub, et ega polegi suurt kuhugi minna, mis meile oleks sobiv. Mis seal ikka, jätab poistega nägudeni ja sõidame algul mere äärde ja siis lihtsalt keskusesse n.ö. hängima ja juttu puhuma. Mõnda aega seal vahtinud, otsustama lugeda päeva suurema programmi lõppenuks ning liiguma sinna paika, kus meile öömaja pidi antama. Veel kiire õlu ja jutt ning põhku. Tore päev oli!

Kärdla "Selveri" juures. Kohalikud pidavat käima palju "Selveris", et mingile eelnevale kaupmehele väikest viisi kätte maksta, sest too olevat varasematel aastatel monopolina kõvasti nöörinud sealseid elanikke.

Päevateest tolmused tagid rohul pikutamas.

Tundub, et koer tabas Mulgi ootamatult (siis Mulgile ootamatult).

Öine/hilisõhtune Kärdla keskus.


Öine/hilisõhtune meri.


KOLMAS PÄEV

ÄRATUS! Pole siin magada midagi. Hommik on ilus jälle. Pakutakse kohvi ja võileibu. Ei, mõtlen ikka, et meie reisi alapealkiri on kergelt ülekohtune, sest meid vastu võtnud vendade naised on meie eest hästi hoolitsenud. Pole kedagi metsa aetud ega hommikukohvita ja muidu nälga jäetud. No õnneks nad pole seda pealkirja vist ka teadnud, sest muidu oleks vastuvõtt arvatavasti tunduvalt kalgim olnud. Täname siis prouat ja võtame siiski S53 veel mõneks ajaks kaasa. Vaja ju veel ringi sõita ja käia Kassaril. Sõidame ja käime neis kohtades ja Hiiumaa jätab väga korraliku, hoolitsetud ning sellise õige saare mulje. Vahepeal paneme veidi hullu ka, tinglikult öeldes. Nimelt on Kärdlast Kassarile sõites vahepeal umbes 5km sirge. Rõhutan, et liiklust ei olnud ning ohtu seadsime ainult endid. Alustasin asja muidugi mina ja provotseerisin teised kaasa. Ühel hetkel hakkasin lihtsalt proovima, palju ratas läheb ja möödusin teistest. Olin aga jätnud tagil kõik õhutusaugud lahti ning tuuleklaasi ega midagi rattal pole. Seega lasin umbes 160ni ning siis tekkis selline langevari selga, et tee ebatasasustes kippus sadulast üles tõstma mind ja rohkem ei julgenud esialgu. Rattal paistis veel ressurssi olema küllalt....höhöhö...chopper jälle. Mingil hetkel tuli tuli minu kõrvale Mõisnik oma GSX1100'l ja läks. Pärast ütles, et näitas 240. S53, kellel on sama ratta vanem mudel, jahutas küll tema rõõmu väites, et need rattad "valetavad" kõvasti kiirusega. Salakutt ja Mulk olid ka oma 150km/h välja surunud ja Mulk oli selle üle suisa õnnelik, sest ta vist natuke tahaks juba võimsamat ratast, kui nii saladuskatte all öelda. Anyway, Kassaril oli ilus nagu ikka aga ei midagi erilist. Võsa Pets oli perega aga õnneks meid tülitama ei tulnud, kuigi me juba selleks valmistusime ning hakkasime taktikat paika panema. Mingid minule tundmatud hästi tuntud isikud olid veel (no teised ütlesid, et nad on kuulsad ja tuntud). Nimesid ei mäleta enam. Kahju, et Vändra Avelit ja Heimar Lenki ei näinud või midagi....MITTE!!! hahahaha Käime veel mingis väikses kirikus, kus vana tädi koob erinevaid esemeid. Ostan mingid sussid kodustele kingituseks kaasa. Kiriku kõrval surnuaias on mingid mitusada aastat vanad hauad, mille ristid on ka päris lahedad. Kuidagi on osatud optilist illusiooni luua. Kui risti ükssilmi jälgida, siis tekib efekt, et ristil olev plaat hakkab ringi hõljuma-sõitma ja no täitsa imelik kohe. Ma pole varem säärast asja kogenud niimoodi. Kiriku lähedal elas ja tegutses hobusekasvatuses veel kellegi vanast ajast tuttav naisterahvas, kuid teda nägime eemalt pärast ning tülitama ei läinud, sest ta paistis olevat väga hõivatud hobuste ja turistide kantseldamisega.

See kummaline Kassari kirik.

Hobuste ja turistide kantseldamine täies hoos.

Sõit päris Kassari tippu. Õiget saare loodust nägi rohkem Hiiumaal.

Suur Tõll (taga) ja Väike Tõll-Mõisnik (rattal)

No mis seal ikka, aeg on sealmaal, et tuleb Heltermaa sadamasse endid seada ja ongi saared sedakorda läbi. Natuke tuleb küll oodata aga mitte eriti kaua. Jätame siis S53'ga nägemiseni ja täname teda. Praam mandrile läheb suhteliselt täis. Juba jälle mingid inimesed lehvitavad. Huvitav, kas see lehvitamine kunagi ära ka tüütab? Praegu küll ei tundu sedamoodi. Nii ja ongi sõit kodu poole. Mulk ja Mõisnik lamavad pinkidel nagu omas kodus ja jäävad magama vahepeal. Arutame Salakutiga asju ning selgub, et ega kellelgi polegi nagu mingeid erilisi plaane kodus ning otsustame hoopis liituda Mõisnikuga veel üheks päevaks. Mõisnik pidi aga sõitma Ida-Virumaale. Mõeldud-tehtud. Mulk küll kahjuks pidi kindlasti koju minema mingi ürituse tõttu (kusjuures nüüd lisan, et hiljem selgus, et ta sinna ikkagi ei läinudki, sest oli liiga väsinud).

Heltermaa sadamas praami ootamas.

Pilt ajast, kui Salakutt veel Vietnami sõja...krt...ei, Heltermaa sadama suviniiripoes hoopis on.

Mina demonstreerimas värskelt avastatud lebotamis võimalusi. Muide, väike asi selgitada igaks juhuks. Meie poolt näidatav käemärk ei ole mingi kuritegelike värviliste noortejõukude nõmedate käemärkide järgi aimamine (pretty fly for a white guy), vaid ikka puhas Satanic Propaganda (sarviline pea)! Selgitan kuna tuli väga ootamatu ja kohatu tagasiside ükskord asja kohta. :)


Teel tagasi mandrile.

Salakutt ja Mõisnik tunnevad ennast nagu kodus.


Rohukülast veereme Haapsalu servale, kus kohe tankima asume. Kere on ka kaunis hele. Hommikune võileib on juba ammu lahustunud. Viipame mööda sõitvale chopperivennale. Tangime ja asjatame, kui järsku sama chopperivend ringiga meie juurde tuleb ja juttu teeb, et mis kandi mehi ja üldse. No pärast saame teada, et ta nimi oli Andrus. No räägime, et kust toob tuul ja kuhu seame purjesid ja saame nagu üldse jutule. Kurdame ka, et süüa oleks vaja. Kutsutakse kohe kaasa ning jälle uues kooseisus põristame läbi linna selle südamsse, kus pidi olema asjalik pizza koht. Rattad pargime tänavale ja tekib korra väike dilemma, et kas jätta kiivrid-kindad ja üldse kolu rataste juurde nagu saartel alati või siis võtta kaasa nagu seda peab näiteks hiljem Ida-Virumaal igaljuhul tegema, sest muidu on kohe mõni tibla (olgu ta siis venelane, eestlane või keegi kolmas) platsis ja virutab ära asjad. Tibla siis selline eriline "inim"liik, mitte mingi konkreetne rahvus. Haapsalus ilmselt võib jätta ikka. Arvan, et kes see ikka julgeb tulla tsiklite juurest asju võtma nii. Meie uus tuttav Andrus lisab, et "KUI, siis Scoutspataljon"...hahah....taipamatutele, et see on tolle tobeda reklaami iroonia. Päris hea. Pizza on vägev ja keskmised suurused toidavad ääreni. Puhume Andrusega juttu ja ta osutub täiesti ägedaks selliks. Tervitused sulle ka siinkohal, kui juhtud lugema! No arutame muidugi läbi, et kes, kus ja kuidas viimasel ajal on motikaga matsu pannud ja mis plaanid tsiklitega ja kuidas klubidega ja no muud sellist. Ei hakka ümber toksima kõike ja ega kõik ka mäleta enam ilmselt.

Andrusega kohtusime Kiltsi tanklas (Haapsalu juures). Kahjuks ta ise pildile ei jäänudki.

Haapsalu tänavad.

Söödud ja istutud, siis jätame Andrusega hüvasti ning ta saadab meid veel veidi läbi linna ning kihutame Pärnu poole. Sõit on küllaltki raju. Peale Pärnut tangime, jätame juba ette Mulgiga nägudeni ja siis edasi Põltsamaa poole. Mulk keerab vahepeal enda kodu poole ja kaob lipu lehvides silmist. Laseme kolmekesi edasi. No sõita on palju ja eriti ei hellita. Midagi pole öelda. Hullu ka samas päris ei pane. Põltsamaa ristis näeme juba eemalt välkudemerd (vilkurid). Lähemale jõudes selgub, et mingi kõvem laks (liiklusõnnetus) on olnud. Jääme veidi eemal seisma ja üritame vrakkide asukohtade, kildude paiknemise suundade jne. põhjal selgeks teha, mis on juhtunud. See meil ka õnnestub ning nagu hiljem selgub, ka õigesti. Tegemist siis selle kurva sündmusega. Ja kimame edasi. Vahepeal on pikalt ka mingeid imelisi teeremonte, kui neid nii võib nimetada. Pigem on teed pikalt ära lõhutud, 30 märgid ja n.ö. rohkem ei toimu sittagi. Aeglaselt põristades annan jalgadele puhkust ja toetan nad bensupaagile nii, et saapad on pea kõrgusel enam-vähem. Teadsin, et ükskord tasub maadlustreeningutel saavutatud elastus ära. Vastusõitvatest autodes vahitakse meid nagu ilma imet. Kurat, kadestan Salakutti, kelle suur ratas võimaldab talle nii mugavana paistavat (ning tema enda kinnitusel ka tõesti mugavat) asendit - jalad täiesti sirged, selga saab ka toetada...oh, mida sa veel oskad tahta. Minul on selle kõrval sõit kaunis spartalik. Unistan tihti ettepoole toodud jalaraudadest, mis plaanis on paigaldada peatselt. Nii...
läbi Jõgeva Mustveesse, kus tangime ja ostame mõned õlled kaasa. Mustvee tanklas tervitab meid miski vene kutt, kes eriti sellistes ilusates mootorratturi riietes ja ilusti Eesti lipp rinnal. Asjalik! Kutil paistis rattaks olema miski valget värvi uuem HD. Päris sellist real muljet kutt küll ei jätnud. Noh, well, vahet pole ka tegelt ja mis ütleja mina olen. :) Edasi siis juba põhja suunas Jõhvi poole. Nii mitmedki autojuhid tunduvad joobes olevat ning püüame suht, kuidas see eesti keeles oligi, kaitsvat/kaitslikku sõidustiili harrastada, kuid ikkagi vältida, et meist mööda sõidetaks. Enamus juhte saab muidug aru, et neist pole meile vastast ning antakse hea meelega teed isegi serva tõmmates. Aitäh neile. Mingi aja pärast oleme kohal Mõisniku mõisas ning selleks päevaks on sõidud sõidetud. Arvestame, et kokku on juba üle 1000 km sõidetud. Mis nüüd ikka, otsustame, et Mõisnik magab n.ö. mõisas aga meie magame telgis. Nüüd veel telk ja lõke üles ning võib rahulikult õlle taga sumisema hakata. Koer Turbo võtame ka seltsi istuma, kuigi ta on väga aktiivne ning ei paista sellise rahuliku istumise võlu taipavat. No istume poole ööni ja arutame asja.

Kolmanda öö puhkab 2/3 meeskonnast telgis.

Õhtune arutelu õllega. Kiivrisukk aitab sääskede vastu.


Pilt koos Turboga (Mõisniku koer). Kuna aga koer oli kiirem, kui säritusaeg, siis jäi ta pildile rohkem kummitusena. Kui nüüd mõni tropp vaimudesse uskuja soovib, siis võib selle endale tätoveerida lasta. Nagu päris kummitus ju!? Džiisas kraist!!!


NELJAS PÄEV

Oleme juba eelnevalt otsustanud, et võtame neljanda ja viimase päeva nüüd ehk rahulikumalt ning otsuste realiseerimine toimus küllaltki edukalt. Sai niisama istutud ja Mõisniku valduses asjatatud ning tema erinvat tehnikaalast kolu imetletud. Vahepeal toimus majas u. poole km kaugusel trassil liiklusõnnetus, kus miskid suutsid oma buumeri sirgelt teelt välja juhtida ja mitu korda üle katuse keerata. Skillz! No teistel oli vaja kindlasti lähemalt uurima minna. No ja olime kohal, kui inimesed veel autos sees. No jäid elama. Peale seda käime veel koeraga metsas ja kuna ilm vist ikkagi natuke lubab (päev otsa on olnud vihm-päike-vihm-päike jne.), siis tahame käia Peipsi ääres ära. Teeme väikse tiiru Jõuga järvest mööda, külastame Iisaku vaatetorni, mis mõnusalt kõikus. Edasi Alajõele. Sealt lastakse meid kuskilt Peipsi äärde. Muidu järjest mingite laagrite või ma ei tea mis asjade territooriumid. Käime ka Peipsis ujumas. Huvitavama seigana kohtan roostikus rästikut, kes minust meetri kaugusel mööda roomab. Edasi sõidame läbi Kauksi ja üles Mõisniku juurde tagasi. Päev hakkab juba õhtusse veerema ning pakime asjad. Jätame siis nägemiseni Salakutiga, kes läheb lõuna poole ning liigume ise läbi Jõhvi Peterburi maanteele suunaga Tallinnale. Jõhvis paneme veel paagid täis - kulub ära viimane sula ja selgub, et olen tagi taskus olnud pangakaardi suutnud kuskil maas aeldes kõveraks teha ning see Statoilile enam ei kõlba. :(

Viimast päeva võtame juba rahulikumalt. Mõisniku valdused.

Veel üks kohustuslik "vaadake, mina olen Iž'i seljas" pilt.

Sirgel teel möödasõidul kraavi. Hästi pandud! Pole vaja vist lisada, et autoks BMW. Haiglas on nüüd juhil aega mõelda sõidust ning kõrvalistujal turvavööst (lendas aknast välja).

Iisaku vaatetornis. Teised külastajad rakendatud fotograafiks.

"Vesi vahutab ja keeb (mitte eriti küll), kalda poole otsib teed. Väljub vahutavast veest nelikümmen..khm..s.t. väljub kaks vägimeest. Igaüks neist noor ja kena, näivad noorte hiidudena." Ees: vägimees Mõisnik. Taga: vägimees S24.

Vägimees Salakutt kummardab veel natuke Saatanat, et kõik ikka hästi läheks.

Hobused on Peipsi ääres oodates juba rahutuks muutumas.

Edasi on juba igav. Mööda pikka ja igavat trassi kihutame Tallinnasse. Tunnistan, et ületame veidi kiirust. Umbes 2 tunni pärast veereme baasi sisse ning reis on lõppenud. Meie saagiks langes üle 1400 kilomeetri. Tunnen ennast juba väikest viisi tegijana. :)

Võite vaadata meie retke kaarti. Kui kellelgi on viitsimist ja saab minu soperdusest aru kuidagi, siis suurendatult vaadates võib näha, et 1. päeva trass on joonistatud lihtsalt sinisega. Teise päeva trass on sinine, millel rohelised täpid peal. Kolmanda päeva trass on sinine oranžikate täppidega vahepeal ning viimasel päeval on sinisel helerohekad/helesinised täpid peal. Punasega on märgitud suurem osa tähtsamaid sündmuskohti (küll mitte kõik). Osa kohti on spetsiaalselt märgitud suurelt ja ebamääraselt (näiteks, kus kellegi valdused täpselt asuvad).

Oh, ja ongi lõpp käes. Uskumatu, et viitsisin selle lõpuni kirjutada ning nagu võib-olla märkasite, hakkas lõpus kuidagi kiiremini minema....no ei viitsinud enam iga mõtet ja nähtud puu kirjeldust siia panna. Kurat, tegin niigi "käsitsi" (no üks haaval Paint'is :D ) mingi 300 pilti väiksemaks, sest muidug oleks blogi suuruseks kuskil giga tulnud - aitäh, kutid, et "väikese" resolutsiooniga pildistasite. Muide, igavesti mõnus oleks, kui kirjutaksite meile tagasisidet ka - kas ja kui jah, siis mis meeldis või ei meeldinud jne. Muidu pean selle jama katki jätma, sest niisama sahtlisse kirjutamiseks ei viitsi nii palju aega raisata.

S24