Apocalyptic Rider'i ehitamine 1

Tere talve!

Kuna lumi on maas ja Ketikoerad veel veidi kogenematud, siis suuremaid sõitusid ja motoseiklusi mul pajatada ei ole. Kui ei ole ära unustatud siiski rahvatarkust, et suvel rauta rege, talvel tao vankrit.

Ketikoerad vaikselt susistavad ka muid asju, millest võib-olla lähemalt kevadepoole.

Sellepärast räägingi parem veidi, et teil huvitav oleks ikka meie blogi külastada, mis ma oma rattaga toimetan. Millest alustadagi?
Võib-olla sellest, et minule isiklikult ei lähe eriti peale selline rajult stereotüüpne chopper/cruiser, meeletult kõik kroom, nahkribad, kotkad, leegid, pealuud jms. I go for something else. Sellepärast tekkiski plaan teha ratas millekski, mida võiks nimetada semi-survival ratbike'ks . Niikuinii oli vaja mõningaid asju timmida, nagu näiteks summutid. Võib-olla mõni spets pani juba videotest tähele, et summutid oli kaunis valjud. See oli tingitud asjaolust, et tegelikult olid need tühjad torud. Linnavahel on nii tore lühikest otsa möiratada aga pikemal sõidul (näiteks 3ndal päeval järjest sõites) kippusid nagu peast veidi lolliks jääma juba lärmi tõttu. Käis läbi siis kõiksugu mõtteid alates uute summutite tellimisest netist (praegu tundub uskumatult gay ja rahavaenulik mõte, et üldse sai peast läbi käia) kuni ma ei tea milleni välja. Väike kartus oli ka, et kui järgmisel aastal kavas ka väljaspool Eestit sõita, siis võib kuskil Soomes tulla poliisi, kellel võib-olla möirgavate summutite peale just mega erekas ei teki ja tekib hoopis mõttetuid jagelemiseid. Niisiis, eesmärk: SUMMUTID VAIKSEKS

Soome poliisi, kes tuleb liiga lärmakate summutite eest märkust tegema.



Häda aga, et kuradisi on 4 tükki. No igatahes pöördusin ühe oma kuldsete kätega kamraadi Veikkopeikko poole, kes pole küll Ketikoer aga seda kindlamini on mehaanika-, kunsti- ja meisterdamisgeenius. Loomulikult on tal olemas ka hästi sisustatud garaaž, mis pidevalt areneb. 2 õhtut lugemist netist ja omavahel chattimist ning tekkis paberile paar summutisõelde ideed.

1. mõte oli biker.ee foorumist loetud "tarkuse"tera, et jube kaval mõte on summutitesse toppida neid metallvõrgust pesukäsnasid (või kuidas kurat neid nimetataksegi). Foorumi postitaja (nime ei mäleta ja ei hakkaks siin viitama ka anyway) väitis, et pani need summutitesse ja nii vaikseks võttis, et lausa ülevaatuspunktis vana olevat imestanud, et "oi, kuidas tsikkel nii vaikselt käib". Yeah, right! Ei tea mis pagana mopeed see pidi olema. Astunud poest läbi, ostsin varuga mitu pakki neid käsnasid ja toppisin igasse summutisse vähemalt 3 võrku sisse ja.... muffigi ei muutunud praktiliselt. Nii, et MYTH BUSTED!

Edasi võtsime ette tehnoloogilise sõelaidee nr. 2 joonise ning tegime seibidest ja torukestest summuti otstesse sõelad valmis. No nüüd tuleb piinlik osa...ja kuna enne töö algus, kui hakkasime asja mõõtma, siis kuidagi oli väike möödarääkimine pmstlt point on selles, et summuti sisemust ikkagi ära ei mõõtnudki ja nüüd, kui lõpuks superseksikad sõlead olid valmis, siis selgus, et need ei mahugi sisse. Süüdistada pole ka kedagi (peale enda). F! Vähemalt saime hea kogemuse...jah, muidugi. Selgus ka, et meil enam sobivat toru ja seibe ei ole, millest uusi teha ja nii jäigi pooleli selleks päevaks.

Järgmisel päeval sai siis varakult Veikkopeikkoga sööstetud ehituspoode ja laoplatse külastama. Et pikka juttu lühemaks teha, siis olematu teeninduskultuur ja hommikul kell 11 tööl purjus olevad umbkeelsed vene vanamehed. Igatahes lõpuks mingi tehase või vana tootmishoone mingeid käikusid pidi jõudsime miski Aleksandrini, kes meile oma vanaraua kastist müüs õige pikkuse ja läbimõõduga ja materjalist toru. 50 eeku tahtis. Kuna meil oli 100ne ja tagasi anda polnud, siis võtsime ühe teise toru veel. Rahaliselt saime tünga muidugi aga päev otsa mööda linna sõitmine ja aeg/närvid maksavad ka midagi. Sai veel ostetud ehituspoodidest hunniku igasugu mutreid, polte, õlisid, värve, liivapabereid, lõikekettaid, haake, hoobasid jms.

Tagasi tulles tegime samasugused sõelda, kui eelmisel päeval aga veidi väiksemad s.o. õiges mõõdus. Lõpp-tulemus oli võimas. Lärm vähenes VÄHEMALT 50%. Varem ei tulnud töötava mootoriga ratta läheduses jutu rääkimine kõne allagi, nüüd sai isegi kajavas ruumis mootori töötades suhelda. Jee! Rahaline võit uute summaritega võrreldes (10-20K). Eks muidugi hõiskama peab alles peale tehnoülevaatuse läbimist aga ikkagi...
Sai veel parendatud netist kalli raha eest tellitud etteulatuvate jalatugede ja käiguvaheti/jalgpiduri mehhanismi, mis juba paigaldamisel lagunes ühes kohast täiesti mõttetult nõrga ehituse tõttu olulises kohas. Selline purunemine sõidu ajal võib tähendada surma. Sai vahetatud üks kehv kuulülekanne endi aretatud haak-polt ülekande vastu. :)

Sõle põhiosa moodustab summutitorust peenem toru, millesse puuritud sai augud.

Sõletoru sai läbi seibi pistetud ja seib kinni keevitatud ümber. Keevitamas Veikkopeikko.

Sõelad valmis, vaja veel ainult seibist kaugemad otsad kinni lüüa. Summutisse kinnitamisks sai seibi külge keevitatud mutter ning summuti seina puuritud auk, milles läbi tuli polt, mis võttis mutrisse kinni (segasena kõlab aga nii on).

Paigaldatud on taga uudne haak-polt ülekanne. Näppude vahel originaalne ja nigel (kohe purunenud) kuulülekanne.



Läks paar nädalat ja jõudis kätte päev, kus sai edasi tegutseda. Võtsime maha summutitorud. No ei hakka ka siin pikalt seletama aga osa kinnitussüsteemid olid küll ulme valdkonnas. Tundub, et kõige haigemad lahendused olid ratta eelmise omaniku vaimuvälgatused. Igatahes sai lõpuks asjad maha, kõvasti lihvimist, et kroom veidi maha ja vähemalt karedamaks ning peale kantud 1. kiht musta ahjuvärvi. See on selline huvitav värv, et algul on pruun ja ilusaks mustaks kõrbeb alles kuumaga (pead summutid kuumaks laskma).

Summutid on rattalt maha võetud.

Siin nad on ja ootavad lihvimist, mis on kohe algamas.

Summuti pingil kruustangi vahel oleva toru otsas ning 1. värvikiht on kantud peale.


Igaljuhul vahepeal oli kroomitolmust ja ahjuvärvi mürgistest aurudest katus sõitma hakanud ja tegime spontaanse ja 100% improviseeritud pilootosa saatesarjast "Tööta ja ehita"
Jätnud torud kuivama lõpetasime päeva.

Summutitorud garaažilaes kuivamas.

Kuulus ahjuvärv "Rahvaste sõprus" (vaata meie saadet - link on allpool). Tegelikult on Tikkurila Termal, mis peaks 600 C kuuma kannatama.


Sai täna kantud teine kiht värvi summutitele ning värvitud ära punaseks torude otstesse minevad sõelad s.o. sõelaosad, mis jäävad väljaspoole paistma. Peale teise kihi kuivamist torud jälle külge, millega erilisi tagasilööke ei tulnud, veidi nikerdamist ainult. Muidugi ikka vasakul küljel üks mootoripolt on vindi maha visanud ja well...eks sellega mõni teine päev tegeleb. Torud küljes sai mindud värvi ilusaks kõrvetama. Kuna sõelasid veel külge tagasi ei pannud, siis oli kõrvulukustav lärm ja rõve värvikärsakas. Seisid rahulikult 4 tühja toru 5000 pöörde juures karjumas. Jube. Igatahes päevane mürgiste keemiaaurude vann oli jälle käes. Kehv on olla veidi, kõik aurud vajuvad ka hoopis garaaži sisse millegipärast. Ilm on liiga külm, et torud kogu ulatuses mustaks tõmbaks. Eest otsast summutid hõõguvad, tagant on liiga jahedad. Peab ootama soojemat ilma.
Eest jäi päris ilus. Teeme ka saate "Tööta ja ehita" teise osa, mis tuli juba märksa coolim välja me endi arust, sest tegime ka 20 min. ettevalmistust. Vaadata võib seda: TÖÖTA JA EHITA 2. OSA
Praeguseks kõik, eks teen uue postituse, kui jälle asi edeneb.

S24