Ketikoerte Kroonikad

LUMEKOERTE TEGEVUSTE UPDATE!

2010-03-29T00:56:00.028+03:00

Tervitused lugejatele!

Väike muusikapala taustale ja läksime.

Ketikoerad muutusid ajutiselt Lumekoerteks ning tegemisi on neil olnud nii palju ja tihedalt, et pole olnud aega siia teile kaasaelamiseks tegemisi kuvada. Suurem osa muidugi oli kõva saladus ka (kui kellelegi räägiks, siis peaks ta kohe tapma), nüüd on info oma tundlikuse kaotanud ning võib loori kergitada. Oh, raisk, katsun nüüd meenutada, mis on olnud ja kust kohast alustadagi. Viimati vist hakkasime vist valmistuma erinevatel meetoditel ja erinevates paikades Tartu Maratoniks? Nuh, here goes...
....vahepeal on kätte tulnud juuni ja veel keerulisem on meenutada...

1) toimusid ettevalmistused Tartu Maratoniks ning hiljem üheks salajaseks võistluseks. Tartu Maratoniks valmistusid ette peamiselt S24 ning ühest blogikandest lugejale tuttav Peasultan...krt...ma hakkan teda vist ikka Sultaniks kutsuma, on kuidagi mugavam. Noh, Mõisnik valmistus rohkem selleks salajaseks võistluseks. Olid erinevad teemad ja kaalutlused stiilis klassika/vaba/uisk ja noh, igasugu muu spetsiifiline jama, mis kedagi teist niikuinii ei koti karvavõrdki. Muuhulgas käis osa ettevalmistujaid Tatrate mäestikus Hermann Maieri suusalaagris jalgu ning võhma boostimas.

Ega treeningud ei toimunud kuskil lihtsates kohtades :)

2) Toimus Ketikoerte Talispordipäev, mis kujunes küllalt meeleolukaks. Meistriklassi suusatajad (Mõisnik ja S24) tegid 9km ringi ning lihtsalt kõrgema klassi suusatajad (kõik ülejäänud) tegid mingi paar km ning n.ö. pidu võttis juba suusarajal sellise hoo, et lärmamist ja naermist oli kaugele kosta. Kuna väljas oli äärmiselt jõhker talveilm, siis muidugi ühtegi normaalset inimest kuskil liikumas ei olnud. :) Päevakangelaseks kujunes Mulk, kes suusatas mingisuguste Mõisniku eriti raskete ja rämedate "pütilaudadega" ning kasutas riietuseks samu vatte, mida tsiklisõiduks elik nahkasid. (y)

Talispordipäeval enne trassile liikumist

Päevakangelane Mulk õhtusel programmil

PAAR VIDEOT KA PÄEVAKANGELASEST SUUSARAJAL:
ESIMENE
TEINE

3) 21.02.2010 - TARTU MARATON 63KM!!!
Sõidame Sultaniga juba eelmisel õhtul Otepääle Pühajärve hotelli valmis. S24 on treeninguks sõitnud kokku ca 50km, Sultan on rohkem ning talle pole esimene kord minna. Eelmisel õhtul on väljas kuskil -15 kraadi külma ning 15m/s tuul. Mõtleme murelikult järgmisele päevale, sest sellise ilmaga on üsna kindel, et midagi juhtub tervisega rada läbides. Noh, aga surm siin või Siberis, tegemata ei jätaks mingil juhul. Juhtumisi kohtan seal ka enda venda, kes laenab veidi paremaid varustuselemente. Järgmisel päeval on suurepärane vaikne ilm ning mingi -6 kuni -7 kraadi. Alustame kuskil 4500 kandis (lõpust) ning mina parandan positsioon veidi üle tuhande koha võrra ning Sultan üle kahe tuhande koha võrra. 63km tehtud ja jõudu jäi veidi ülegi! Raisk, me oleme tegijad! :D

4) 23.02.2010 ja 24.02.2010 - CombiChrist
Yeah, esimesel päeval Tapperis ning teisel päeval enne Rammsteini. Ketikoerte esindajad mõlemal korral kohal. Ise Tapperis ning täiesti supervägev! \m/
Mulk käis järgmisel päeval Rammsteinil ja kinnitas, et soojendaja CombiChrist oli kõvasti vingem ja süngem, kui Rammstein ise. \m/ \m/

Paar klippi Tapperi üritusest panin juutjuubi ka üles:
ESIMESE JUPI LINK
TEISE JUPI LINK
KOLMANDA JUPI LINK

5) xx.xx.2010 Salajane suusavõistlus. Paljudel läks hästi, osadel aga ebaõnnestus määrdega täielikult nii, et keskpärane sooritus. Muu informatsioon on salastatud.

6)13.03.2010 - kuna tulemas üks turistide võistlus 1.aprillil, kust Ketikoerad otsustasid sel aastal osa võtta, siis alustati spetsiaaltreeninguga varakult. Mõisnik ja S24 (kohe, kui eelmise päeva pidustus peast läinud oli) asusid Kesk-Eesti lumistes metsades rännakule. 33km, 15kg kandamid. Veendusime, et vorm on jätkuvalt hea. Tempo oli hea ja isegi pimedas ei tekkinud seda vana tuntud "...and I volunteered for this shit!?!"-tunnet. Mõnus. Hoidke alt turistid!

Mõisnik kuskil rännaku alguse pool.

Jah, see olen mina! Nii tore.

Väheke homo seda kirjutada aga loodus on tõeliselt ilus.

Veel kaks hingematvalt kaunist pilti (ilma irooniata).

01.04.2010 - Turistide üritusest osavõtt jääb viimasel hetkel ära, sest Ketikoerad peavad tegema midagi muud ja tähtsamat. Kahju! Mõned meie kamraadid käivad siiski ning vähemalt üks neist finišeerib ka esimese saja hulgas. Austus!

No ilmselt olen terve kuhja olulisi asju ära unustanud ka praeguseks. Hiljem küll oli Koertel palju tegemist. Rattaid sai siiski välja lükatud ning tiirutatud. Paar sellist Village People hõngulist pilti ka ühest viimase aja üritustest:

Oh issand halasta!@pildid. :) Lubasin ühele tuttavale, et panen "naked pictures'e" üles endast. Sõna on vähemasti peetud! (ülemisel pildid Mõisnik, alumisel mina)

Ahaa...ning meid külastas ka välismaa koerte delegatsioon, kes avaldas sümpaatiat meie jõupingutuste ja tegevuste suhtes.

Välismaa koerte delegatsiooni juht

PS!
Näeme, et tegutsema on hakanud mingi moosekantide kamp, kes ka ennast ketikoerteks nimetavad. Kahetsusväärne! Meil igatahes nendega (vähemalt hetkel) midagi pistmist ei ole.

LUMEKOERAD!

2010-01-28T18:37:00.020+02:00

Lumised tervitused taaskord!

Kuna see aasta on õnnistanud ja õnnistab senini väga vinge külma ja lumise talvega, siis see pani Ketikoerad mõtlema mõningate asjade üle siin elus.
Üks asi millele mõtlesin kohe, oli venelaste nali sellise talve kohta, mis kõlab umbes nii, et "kahju, et ühegi vaenlase vägesid pealinna all ei ole. Kurat, hea kõva talv läheb ilma asjata raisku!". No ja, et talv ei läheks raisku, siis tuleb sellest võtta, mida võtta annab. Sedakorda on veidi rohkem lund ja koeri piltidel.

Lumekoer

Ketikoera tegevus jaguneb peamiselt kolme ossa (no pralletamine ja ohjeldamatu motikatega ringikõrvetamine ei ole siin praegu kõne all):

1. Otsib üles vaenlase jäljed

2. Jälitab vaenlast kuni tabamiseni

3. Murrab vaenlase

Nii, kuna võib juhtuda, et vaenlane putkab talvel metsa või umbes nii, siis tuleb teda seal jälitada. Lumes jälitamiseks on aga parimateks vahenditeks SUUSAD! Mägede defitsiidi tõttu tuleb panna rõhku murdmaale.

Niisiis olemegi jõudnud sinnani, kust oleks võinud alustada. Ketikoerad muutsid ajutiselt Lumekoerteks ning kõik nüüdsed siis Lumekoerad treenivad hoolega pikemaid operatsioone. Kilomeetreid loetakse iga päev kümnetes.

Võistluse "Ebakvaliteetne pilt oma treeningult" võitja - S24

Praegused kõige kõvemad jälitajad on:

Peasultan (vt. 2008 II retk) - ta on kunagine 9. kordne Eesti Meister ühes teises spordialas, kuid ka suusatamises kibe käs...eee...jalg?

Mõisnik - kunagi Nõukogude Liidu noortekoondise liige või midagi sinnakanti. Karjäär jäi omal ajal pooleli karmis mootorrattacrashis, kus jalalihased mööda teed laiali poetati mõneks ajaks. Sõidab siiani kõval tasemel.

S "Tehnika puudumine kompenseeritakse toore jõuga" 24 - no see olen mina. Üksinda sõitmas käies tundus, et läheb päris hästi. Eelpool mainitud tegelastega koos treenides aga sain sõimata olematu tehnika pärast ja päris vihastasin kohe vahepeal. Nuh, jah, 100km ainult kätega paaritõukeid tehes vist ei jaksa päris kütta.

Salakutt - tema suusatamisest ei tea praegu, kuid see Koer spetsialiseerus vabatahtlikult jääoperatsioonidele. Olles elus vaid mõned üksikud korrad uiske alla proovinud, läbis ta sellest hoolimata 10. ja 23. jaanuaril vastavalt Mulgi Uisumaratoni (30km) ning Pühajärve Uisumaratoni (ka 30km). Tundub, et selle temaatika eest võib ta saada järjekordse PERV'i (personaalvägitegu) kirja (vt. ka Salakuti 1. PERV'i varasematest kannetest).

Salakutt enne uisumaratoni

Salakutt maratonil kontrollimas, ega pole jälge kaotanud :)

Mulk - vaatab mureliku ja ahastava näoga, kui teised Koerad, suusad õlal, kuudist välja astuvad. Temal on suuskade organiseerimine veel käsil.

Tulevikust veel niipalju, et hulga treeninguid (osa kaadrit liigub muuhulgas kõrgmäestikku ning läbib igaaastase Hermann Maier'i mäesuusalaagri) ja üritusi ning muuhulgas kisub sinnapoole, et osa karja võtab 21. veebruaril osa Tartu Maratonist. Eks näis!

\m/ 666 \m/

Vastav lugu ka!

Siinkohal siis saadame Satanic Hails'id Andrus Veerpalule ning Simo Häyhä'le (ilmselt võetakse Ketikoerte auliikmeks postuumselt), kes küll praegu juba on Valhallas mürgeldamas!

Simo "Valge surm" Häyhä

2009. aasta lõpp talvises metsas

2010-01-16T19:26:00.016+02:00

Põhjamaised tervitused!

\m/ TALV JA PÕHJAMAA! \m/

Pole taas tükk aega Ketikoerte tegemistest teid valgustanud. No pole ka olnud mingeid selliseid tegemisi, mis oleks piisavalt põnevad ning mis samas ei kardaks valgust. :) Anyway...

2009. aasta lõpp hakkas saabuma ning sai vastuvõetud otsus, et Ketikoerte aasta lõpetame 1 ööpäev enne kalendriaastat (mõningatel põhjustel).

Nuh, sai ka paika pandud koht, mis oli Kesk-Eestis metsas, kus asus ka üks majake. Sedakorda olid ilmastikuolud aga sellised, et tsiklitega päris ei julgenud ikka minna (vt. 2009 Hooaja alustamine kannet) Mis seal ikka, 30nda detsembri hommikul sai siis linnast Mulk peale korjatud ja üks värske Ketikoera kandidaat samuti (nime pole talle veel tekkinud aga küll see tuleb) ning teele minek. Liha, tulivesi (-11 C ei kutsunud eriti õlletama õues) peale ja metsa. Kohapeal oli Mõisnik juba veidi enne meid ning valmistanud ette maabumisala. Kuratlikult ilus koht. Kõik raske lumevaiba all, kuused lumemütsidega, hanged ümberringi. Võimas, tunned, et elad ikka põhjamaal. Nuh, mõningat elevust tekkis neljarattalistega lumes müttamise käigus aga kõik lahenes kenasti. Saabus peagi ka Salakutt ning üritus võis alata.

VIDEO SÕIDUST METSA!

Tegime väikse lühida ringkäigu ümbrusse, imetlesime loodust, lõke üles ja söögiaeg. Omamoodi jälle on sellise miinusega toimetamine. Majake oli seest ahju kütmise järel heal juhul paar kraadi soojem, kui õues. Vajas veidi harjumist sellise ilmaga. Õnneks on kõik elus läbinud vastavad treeningud ja tegevused ning kogemusi on ammutatud kaugelt raskemates ja külmemateski oludes. Seega keegi ei kohkunud ning moraal püsis kõrgel.

Moraal on kõrge. Vasakult: Salakutt, Mõisnik, kandidaat, Mulk

Pole olemas külma ilma, vaid ilmastikule mittevastav riietus ning nõrk distsipliin. Vasakult: Mõisnik, kandidaat, S24

Nuh, vaikselt hakkas tulivesi vähenema. Külastas meid ka üks kohaliku võimu esindaja, kes paistis, et jäi nähtuga rahule ning tükk aega oli mõttevahetust ja vastastikku lugude jutustamist. Nuh, nagu ikka sedapuhku.

Kuused kasvasid sel aastal kenasti

Ümbrus jättis sama hea mulje nagu surnud vaenlane

Aeg muudkui läks ja igatahes mingil hetkel jäi lõkke äärde vähem rahvast. Kokkuvõtvalt võib öelda, et üritus sujus edukalt. Oleks võinud ehk paar pudelit rummi vähem tarvitada aga no maksatreeningut on ka vaja teha. Mida kõike räägiti, seda võite küsida põdra ja metssea käest, kes ehk läheduses luusisid ja pealt kuulsid.

Lõkke ääres. Best photo quality by Nokia

Hommikul lõikas käre külm, kui magamiskotist välja pugesid. Väike värin sees ja enesetunne oli selline kolm miinus, mis kerge eine järel kolmeks paranes. :)
Hommik oli välja muide taas ülimalt kaunis. Päike, lumi, okaspuud. Asjad kokku, Ketikoera kandidaat rooli ja minema. Aasta kenasti minema saadetud.

Puukuur varustas küttega kriitilistel hetkedel

Hiljem avastasin, et otsmikul on 4cm pikkune ja mitme millimeetri sügavune huvitav haav, mille päritolu on mõnevõrra ebaselge. Purelemist igatahes Koerte vahel ei toimunud seega tõenäoliselt puutusin kokku eluta esemega, mille kohta praegu rohkem ei hakkaks siin spekuleerima.

Võimas. Keegi hea inimene oli ka tee lahti lükanud

Auru välja lastud, uus Ketikoera aasta käes!

Sügisene Idaretk 2009

2009-09-30T00:50:00.021+03:00

Kuna sügis käes ja aeg möödub lennates ning rattad seisvad ja hooaeg on möödunud laialipillutud pundiga, siis otsustasime teha vahelduseks ühe lühema retke. Suisa ühepäevase ainult ning selle raame külastada Narvat ning veidi idapool taas ringi vaadata, et seal ikka oleks alles in ordnung. Egas midagi.

10. septembri hommikul sõitsin baasi ning sain seal kokku Mulgi ja Salakutiga. Salakuti enda Vulcan Nomad on terve hooaja (algusest saadik) laiali ning erinevad hädad. Seetõttu oli ta võtnud ajutise lahendusena ratsuks miski Honda Freewind'i, mis selline enduroka poolne ühesilindrilne...hmm..peaaegu oleks kirjutanud kökats....motikas. Panime siis Tallinnast mööda Peterburgi maanteed ida suunas minema ning kuskil enne Viitnat veidi jäime teeserva Mõisnikku ootama, kes pidi Rapla poolt saabuma. Saabuski!

Kuusalu tankla. Keegi tankis ning mina panin toime äärmiselt ühiskonnaohtliku teo peaaegu. Märk kehtib ette ja taha suunas aga mitte küljele. :)

Mõisnikku ootamas. Hoolimata sildist me ei loobunud. Näha ka Salakuti Honda Freewindi "seksika" plastkohvriga taga.

Samas kohas rattad eestpoolt. Vasakult: Mulgi Shadow, minu Apocalytic Rider (a.k.a. Magna), Salakuti Freewind - kõik Hondad muide

Kiire mulavahetus ning tõsiasi, et tuleb einet võtta. Läheduses olev Viitna Kõrts tundub sobiv lahendus. Sinna saigi mindud ning praadi sisse kühveldatud. Enam-vähem. Kõrtsist välja tulles näeme, et mööduvad huvitavad autod (mitu) ning keegi nagu veidi tuttava näoga justkui oleks viibanud. Hmm...kahtlus tekib. Mõne aja pärast peale tankimist, kui oleme Palmse mõisa juures, vaatan telefoni ning selgub, et jah, tõepoolest, meie kamraad oligi ühest autost viibanud. Väike ikka see Eesti!

Palmse mõisa parklas ja aias uudistavad meid saksa keelt kõnelevad turistid, keda on seal täitsa mitu. Sakslaste kahtlust lisab asjaolu, et miljon autosuvilat kannavad, kõik "D" nagu Deutchland tähisega registreerimisnumbreid. Ütlen neile "Hallo!" oma parimas saksa keeles ning vastavadki ja jäävad veel rohkem uudistama. Rattad on ju vägevad ja noh, vestid on veel vägevamad. Palmse mõisa hoov on väga ilus ning jätab suurepärase mulje. Tundub, et ka turistid on sama meelt. Teen märkuse, et meie oma pundiga võiks ikka piirduda ühe fotokamehega, sest jätame mulje veel hullematest turistidest kohati, kui need päris hullud turistid on. Kõigil fotokad või telefonid käes ja suud ammuli muudkui klõpsimas. Häbenedes libistan enda fototelefoni taskusse. Nuh, mis seal ikka.

Mõisnik (Palmse) mõisas

Mõisnikule kasvas vahepeal saba Palmses. Seda on seal täheldatud juba alates 1744. aastast, kui kohalikku folkloori uskuda

Edasi sõitsime mööda põnevaid teid Eestimaa põhjakaldal. Peatuse tegime Altja kõrtsis, kus meid jälle vaatasid suuri silmi mingid, sedakorda inglise keelt kõnelevad, turistid ning lausa tegin pilti isegi. Nojah, me ei hakanud keelama ka. Las pildistavad põhjamaa kangelasi. :D Tegime kohvi ja värki. Mulk võttis ka kohalikku miskit kitsejuustu. Ööäk! Jätsin vahele. Kusjuures, väga ilus ja mõnus koht. Mõisnik rääkis, et see juba ammu tundud ja lahe koht olnud. Okei, ei oska vaielda.

VIDEO KA SÕIDUST METSADE VAHEL!

Vergi sadam oli võõrastele tõkkepuuga suletud. Edasi miskis kuradi külavahes sõitis Mõisnik ees üle ristmiku. Paremalt kõrvalteelt (teeandmise kohustus!) tuli punane auto, mida tüüris hullunud külamutt. Mõisnik näitas talle käega, et too hoogu maha võtaks ja teed annaks. Mutt aga sõitis suu ammuli ja täiesti süüdimatult ning kordagi vasakule isegi vaatamata mulle peateele ette. No, t..a ¤#&%/%#. Õnneks mingi sisemine tunne oli hoiatanud sellise võimaluse eest ning pidurdasin aegsasti ning päästsin end sellega. Mutile sai kõrval konkreetselt rahvusvahelisi käemärke näidatud. Ei tea, kas ta üldse taipaski, milles probleem oli. Oh jah! Vaatasime seal mingit vana staadionit ja värki, kus Mõisnik oli noorena treeninud, kui ta kõva medalilootus veel oli.

Veekogu selles asulas, kus mutt ette sõitis ning kus Mõisnik noorena treenis

hea

Edasi jälle sõitu ning külastatud Sillamäed. Ma polnud seal varem käinudki. Väga huvitav linn. Stalkeri maasik ümbritseb täiesti kena Eesti väikelinna moodi linnasüdant. Vaatame kuulsat treppi, mis viib alla mere äärde ja parki ning klõpsime mõned pildid ka. Pargis on kuju, kus lihaselised inimesed hoiavad planetaarset aatomimudelit peakohal. Omapärane aga seda heas mõttes. Vene tüdrukud naeratavad ning väiksed vene poisid näitavad heavy-märki, kui mööda sõidame. Viipame vastu.

Sillamäe. Trepp viib mere poole.

Tööstus-tehniline, kuid samas omamoodi ka inimtahte triumfi väljendus raidkujus. Ette võib kujutada, kuidas Rutherford kuju nähes, seal ees kükk-tantsu vihtuma hakkaks.

Sillamäe linnavalitsuse hoone taamal (ma arvan)

Sinimägede memoriaali juures põgus peatus

Edasi läheb siis Narva-Jõesuu (märgin vahele, et teema ka Sinimägede memoriaali juures kiire peatuse aga ei ole aega seal pikalt uurida). Okei, seal olen sel aastal juba teist korda. Otsustame einetada "restoranis" "Lemmik", mis on aga päris võib-olla mitte kohutav aga nõme igatahes. Eesti keelt taibatakse ehk mõni sõna. Mõisnik lohutab, et 5 aastat tagasi polnud isegi menüüdes eesti keelt. Nuh, saame tellitud. Väga selline slaavi harakamaitse järgi sisustatud koht on. Näidatakse telekast vene kanaleid saali ning mängib vene muusika, mida kellegi mingi tatikas käib seal kõvaks keeramas, et selle järgi hakata taidlema keset söögisaali põrandat. Toit on toitev aga maitse on pehmelt öeldes kummaline. Igatahes ei soovita minna! Hiljem n.ö. kodumaal kuulen ka teistelt tuttavatelt, et nad on seal ühel või teisel põhjusel käinud ning vaimustuset just kilkama ei hakatud.

PECTOPAH "/\EMMNK"

"Lemmiku" parklas peale sööki. Näoilme edastab arvamust kohast.

Edasi sõidame siis Narva poole mööda jõeäärt ning sooritame n.ö. kohustusliku külastuse monumendi juures, mis on siis T-34 tank mingi kuubiku otsas. Jah, tank on lindikesi täis seotud. Jah, küllap narvalased peavad paslikuks siis tanki juures abiellud ja/või truudust vanduda. Tjah!

Eh, juks vjaga narmaalne tank. YPA!

Laseme edasi ja teeme tiiru läbi Narva ning Statoilis tangime. Edasi tuleb iga sõit tagasi kuni Viitnani. Selgub, et Mulgi ratast juba hommikust kummitanud häda on ikka alles ning väga ei saa painata mööda trassi. Asi siis selles, et kuskil 100-120km/h vahel lööb tal temperatuuri tule põlema. Enne vilgutas tuld ka siis, kui suunda näitas jms., millest tekkis kahtlus, et äkki ainult elektrijama. Riske ei julge võtta ning seetõttu töristame umbes 100-110ga tagasi, mis on jube tüütu aga midagi pole teha. Viitnal jätame siis Mõisnikuga selleks korraks nägudeni ning sõidame ülejäänud pundiga Tallinnasse. Oli täitsa norm päev. Kõik.

Jaanilinn (Ivangorod) paistmas teiselpool jõge. Siinpool jõge paistmas Salakuti selg (keset teed).

Kogemuste vahetamine Eidaperes

2009-09-29T23:18:00.014+03:00

Tere!

Nüüd saan kirjutada jälle juhtumustest, millest ise ka osa võtsin ning seetõttu on neid mul mõnevõrra kergem ka kirjutada - noh, mäletan paremini neid lihtsalt.

Tekkis siis idee, peale seda, kui olin "kuskilt mujalt" naasnud, et istuks ja arutaks meeskonnaga vahepeal toimunud sündmusi. Selline jõugusisene kogemustevahetamise programm justkui moodsas keeles väljendatult. Mõeldud-tehtud. Mõisnik pakkus välja ka kohaks Eidapere. See on väike kuulsusrikas asula Raplamaal (vist). Eriti kuulsusrikkaks on teinud selle kohalik lehmala (farm - välismaa k.), kust on tõusnud mitmed tuntud lehmad ja nende treenerid. Punik ja Tähik on lausa Nõukogude Liidu koondisse jõudnud aga see selleks.

Ühel hommikul siis asusimegi baasist teele. Üksus oli komplekteeritud 75 protsendiliselt ehk siis puudus Salakutt, kes pidi õhtul liituma. Sõit läks kenasti, kütuse tankimised möödusid ka suuremate tulekahjudeta. Teepeal põikasime läbi ühest asulast, usun, et oli ehk Kurtna, kus külastasime mootorrattamuuseumi. Oli täitsa huvitav. Lahe vana oli muuseumi administraator ka. Rääkis pikalt juttu ja oli igati muhe vend oma vanusele vaatamata või äkki just tänu vanusele (80-aastane võitleja oli kuskil). Eksponaate oli kõiksuguseid, vaadake paari pilti ka, mis üles panind ning minge ise ka kohale. Pilet pole kallis ja üldse. Maja taga olid ilmselt linnud kartulikrõpsude pabereid prügikastist välja loopinud. Ka põnev seik tegelikult. "Aga istung jätkus, härrased", parafraseerides klassikuid.

Vaade motomuuseumi 1. korrusel

Motomuuseumi eksponaate

Raplas ostsime joogi ja söögikraami. Tekkis ka mõte (ammu enne oli tekkinud vajadus) keha kinnitada. Selleks sobis mingi kõrts. Rattad pargitud, söögid tellitud. Taevas tõmbas aga tumedamaks ning oh, jah, tuli nii, et vähe ei olnud. Nii tugevat vihma polnud juba mõnda aega näinud. Sügasime mõtlikult kukalt või habet (kellel oli parajasti) ning otsustasime mingi hetk siiski sõitu jätkata.

Rattad vihmases Raplas

Ette rutates võib öelda, et peale lühikest vaheaega sadas hiljem veel 8 või 9 tundi järjest. :( Kohale igatahes jõudsime. Nägime ära ka peatuspaiga, mis oli täitsa lahe. Algul oli väike hämming soojapuhuritega, mis pidid meie autosuvilaga liidetud telgis riided ära kuivatama ning meid endid soojendama. ca 2 tunnise asjatamise (ja telefoni teelmõningase kergema sõimlemise) järel sai puhurid kätte. Hiljem hoidis üleval põnevust elektrisüsteem, mis kippus puhurite pärast pidevalt kaitset välja lööma aga kuidagimoodi saime asjad lõpuks ikka tasakaalu ning õlled muudkui vähenesid.

Rattad Eidaperes

Ööbimispaik (autosuvila+telk)

Õhtul jõudis kohale ka Salakutt, kes oli otse Tallinnast töölt tulnud ning pidi hommikul jälle tööle tagasi minema. Ta ei hakanud selles suurt numbrit tegema. Kõva mees! :)

Muud siis polnudki, kui, et märjukest sai kenast sisse valatud, kuid keegi käpuli kõndimise treeninguid ei alustanud. Kogemuste vahetamisest, mis algul plaanis ja mille pärast kogu üritus ametlikult planeeritud sai, muidugi välja ei tulnud suuremat. Väga põgusalt ainult. Aga sellevõrra oli rohkem anekdoote ja muidu mula. Öösel toimus siis veel hoovis väike paarutamisring, mis tähendas seda, et hommikul käisin labidaga mättaid toomas, et haljastust taastada mõnes piirkonnas.

Hommikul oli ilm kena ja päike kõrgel. Salakutt oli juba varakult läinud tagasi leiba teenima. Väikesed kohvid ja võileivad ning külastatud kohalikku raba ja vaatetorni. "Kas minu kodumaa on tõesti NII ilus, vää!!?" (meenutus saatest "Maamees otsib naist"). "Pole paha" (V. Reilijan) tõesti. Mõisnik jäi piirkonda maha, et seal asjadel silm peal hoida. Mina ja Mulk sõitsime mõnda maad koos ning jätsime ühel ristmikul teineteisega nägudeni. Sõitsin Tallinnasse ning jah, ilm läks teepeal jälle vesiseks. Kohale jõudes olid taas riided vettinud. Kas amfiibmootorrattaid ka tehakse? Vägev igatahes! :)

Raba-Mulk (pane tähele meie lahedaid veste)

Kaunis kodumaa (vaade tornist)

Suvi 2009 kuni augustini

2009-09-29T23:09:00.002+03:00

Pealkirjas nimetatud perioodil toimus mitu põnevat retke ning need omakorda sisaldasid mitmeid hingematvalt kangelaslikke ning igati meeletuid seiklusi. Kuna aga ise viibisin antud ajavahemikul "kuskil mujal", siis toon ära vaid mõned märksõnad ja momendid, mida teiste Koerte juttudest meelde jätsin ning pean mõistlikuks või vajalikuks edastada:

1) Käidi ära taaskord saartel ning olid väga vinge värk igati
2) Hiiumaal kohtuti Patriot Legioni vaprade sõdalastega, kellega sai sõlmitud esmased kontaktid. Tervitused siinkohal Tartusse!
3) Sõideti hulgakaupa ning suurtel kiirustel mootorratastega.
4) Salakutt oleks äärepealt hukkunud, kui magas kuskil pangal "väsinult". Hommikul ärgates avastati, et tegelasel rippus üks käsi üle serva juba.
5) Hullult naisi oli igal pool rippumas.
6) Külastati mitmeid kamraade, kellest mitmete nimed on juba eelmise aasta kannetes blogist läbi käinud.
7) Muu üldine kangelaslik tegevus.

Rohkem ei oska hetkel kommenteerida.

2009 Hooaja alustamine 28. märtsil

2009-08-16T21:30:00.039+03:00

Tervitused!

Kerge viivitusega (haha...augusti kuu keskpaik juba) kirjutan siis hooaja sündmustest ning kõigepealt oleks ehk paslik mainida selle avamist, mis leidis aset 28.03.2009 - 29.03.2009. Peab vist selgitama ka. Kevadel oli kiire ning vahepeal olin õige mitu kuud n.ö. ajaloolisel kodumaal (mitte Eestis) kultuurivahetusprogrammi raames ning naasesin alles hiljuti kodumaale (Eestisse). Seega vb tuleb edaspidi kajastada paaril korral ka mõningaid sündmusi, millest ise pole osa võtnud.

No anyway, oli siis plaan, et alustame hooaega ja tähistame seda ka Lihula kandis ühes talus. Koha sebis välja Mõisnik, kellel oli sealkandis mingeid sidemeid. Erinevatel asjaoludel (peamiselt, et kõigile sobiks) sai siis kokkulepitud, et 28.03 hommikul sõidame Tallinnast välja. No veidi varem hakkas aga selguma, et osa kangeid mehi siiski loobusid ilmaprognoosi põhjal rattaga tulemise plaanist ning eelistasid autot. Lõpuks jäigi, et ratsavägi vähenes 50% ulatuses ning alles jäime mina (S24) ja Mõisnik. No asi seegi.

Võib öelda, et 27.03 ja enne seda oli ilm juba kuiv ja soojakraadidega. Kui ma aga 28nda hommikul peale toredat ööd silmad lahti tegin ning peamiselt siis, kui olin pilgu aknast välja suunanud, võisin veendudad, et mõningased muutused olid ilmastikus siiski aset leidnud. Terve ilm oli ühtlased valge õhukese lumevaibaga kaetud ning sadas sellist kena lörtsisegust lund. Temperatuur ca 1-2 kraadi C. Nuh, veidi mures, sest tagumine rehv on üsna slick (tegelikult hakkas see rohkem muret tegema peale mõningaid vibamisi teel....ja nüüd pool aastat hiljem teeb muret see, et kas mul on peas ikka kõik korras). No igatahes, et veidi juttu lühemaks teha, siis sai pandud täislaks voodreid selga ning veeretud baasi juurde, kus teised juba ootasid. Mõisnik siis rattaga ning Mulk ja Salakutt ja mingid gruupid autoga. Poest kaup autole (jube kaua uimasid teised poes rsk ja meie Mõisnikuga närvilised rataste kõrval).

Sõit on alanud.

Läkski sõiduks, mööda Tallinna ringi Pärnu maanteele ja sealt siis Ristini ja sealt Lihulani ja sealt vastavasse punkti, kuhu oli vaja jõuda. Juba Tallinna ringi alguses hakkas muidugi täie hooga lörtsist vihma sadama ning Saku lähedal tundsin, kuidas vesi murdis nöörsaabastesse ning jalal hakkas meeletult valus külmalt. Mõtlesin, et eriti kaua küll vastu ei pea. Siiski sai hambad risti surutud ning muudetud asendeid ning pidevalt käsi rauptatud, et nad ellu ärkaks. :)

Mina. Pane tähele valget põldu.

Mõisnik ja gruupi. Pane tähele kuusepuid. Lihtsalt üldhuvitav.

Nuh, kuskil enne Ristit tegime peatuse kohviputka juures. Riided olid märjad ja käed liikusid kinnaste seest välja võttes vaevu. Kindad muidugi olid märjad. Kõigele lisaks kukkus üks kinnas kioski ees veel poriloiku nii, et täis värk. Kuum kohv kulus ära ja väga suur kasu oli sellest käte soojendamisel. Pärast sain Mulgilt autost paari töökindaid, mille pistsin oma märgade mäesuusakinnaste sisse (mida kasutasin sõitmiseks). Sõit läks edasi.

Kohvitops peos sõrmi elustamas. S24, Mõisnik, Mulk (triibuline), Salakutt

Mõisnik läks ees (mingi gruupi oli otsustanud ka kindlasti tol päeval elust lahkuda ja oli end talle tahaistmele pressinud) ning mina järel ja siis tulid ülejäänud autodega. Lörtsi aga muudkui kallas. Kogu aeg jälgisin pidevalt teepinda niipalju, kui see võimalik oli, sest visiir oli pidevalt märg ja pidi jälle pead keerama või käega pühkima (u. iga 500m tagant). Teepinda seepärast, et ei sõidaks end lollisti vesiliugu ning teine asjaolu, et kartsin võimalust, kus metsavahel on +1 C muutunud näiteks 0 C-ks ning tee on jääs ning edasi olen ise vastutuleva rekka all. Nuh, kahjuks/õnneks sel korral taas Valhallasse ega ka mitte haiglasse kolimisi ei esinenud ning jõudsime kenasti pärale. Vahepeal tehti mingi silla juures peatust miskipärast (Kasari jõel ehk) põgusalt. Nojah, turistidel on vaja pilte klõpsida kogu aeg. :)

Mõisnik Kasari jõe silla juures ratta kõrval.

Minu ratas samas kohas. Pane tähele uudseid summareid ja punaseid sõelu.

Kogu tiim veel samas kohas (jah, sama kuradi Kasari jõe sild).

Päral olles oli aga ümberringi päris hea paksusega lumi ning hoovi keerates ja lumes ukerdades kukkus Mõisnik oma rattaga kõigi suureks elevuseks pikali. Pärast, nagu tal ikka kombeks, oli tal terve muu maailm süüdi peale tema enda. :) Hoovis oli siiski tõesti paks lumi maas nii, et juhtub.

SEADUSPÄRA: enamus kukkumisi meiega on toimunud pigem seismise lähedastel kiirustel või liiga madala kiiruse tõttu.

Saabumine peopaika. S24 Apocalyptic Rideril (pole veel valmis ehitatud - vt. blogist varasemaid sissekandeid selle ehitamise kohta)

Mõisnik peale kukkumist lumes. Rattal on külg lumine. Taga olen mina

Kohapeal Mõisnik pocket bike'i nokkimas (miskipärast)

Mõisniku aurav Suzuki garaažis pärast sõitu

Meeskond pärast saabumist ja vestide jagamist: Mõisnik, Salakutt, S24, Mulk

Solvamised klaaritakse mängupüstolite abil nagu alati

Kohale jõudes olid riided läbimärjad ja panime kamina küdema ja ise kohe sauna. Nuh, õhtu kujunes suhteliselt hoogsaks ja ega siin sellest midagi rääkida pole eriti, vaadake pilte ja nii. Hommikul polnud enesetundel viga, mida aga ei saa öelda näiteks Salakuti kohta, kes oli ikka päris wasted.

Mulk tegelemas strateegiliste toidu- ja joogiainete küsimustega

Grillid küdema ilmast hoolimata. S24 pidi tervise tõttu seespool riideid viibima

Pidu tuure kogumas

Jätkuvalt kogub hoogu

Salakutt hetkeks melanhoolset mõtet mõtlemas nagu näost võib oletada

Mulgi koomiks (3 viimast pilti)

Väike videolõik ka ürituse meeleolust.

Ahaa...üritusel toimus ka meie uute vestide ametlik kättejagamine. Nagu näha, siis pole tegemist sellise klassikalise kolme osalise logoga. Tähendusi ei viitsi siin praegu hakata seletama aga n.ö. lambist pole midagi pandud nagu ka meie nime puhul.

Komplekt atribuute vestile. Käpajälg on saksa lambakoera

Hommikul siis aga asjade pakkimine ja väljasõit. Selgus muidugi suureks meelehärmiks, et saapad polnud koopereerunud ning olid suvatsenud saunas viibitud ajast hoolimata täiesti märjaks jääda. Nojah, tuli siis teha kilekottidest, lisasussid, mida ka pildil näha. Kusjuures õigustasid ennast n.ö. sajaga.

Kilekotist tehtud käepärased lisasokid märgades saabastes kandmiseks. Head

Tagasisõit läks edukalt. Huvitav hetk oli natuke siis, kui ühest rekkast möödus Mõisnik ning mina ootasin möödumiseks sobivat hetke ning rekka küljest lendas uhke kaarega mingi suur plastmassi tükk (ilmselt mingi haagise porilapakas). Järsu paremale tõmbamisega õnnestus kokkupõrget detailiga vältida, mis oleks suure tõenäosusega küllaltki ebameeldivalt lõppenud.

Väljasõit peopaigast kodupoole. Lumevaiba tase on täiesti rahuldav

Väljasõit Tallinna poole. S24 hetk enne rattale istumist. Näha uus vest

Tagasi kaunis pealinnas. Pane tähele hurmavat loodust, koske ning paabulinde

Peale alustamist olime Mõisnikuga rahul ning muidugi ilkusime kogu aeg Mulgi ja Salakuti kallal...haha...eriti, et ühel neist oli msn'is nime taga märkus "auto sõidad nagu saad, tsikliga sõidad nagu tahad" või midagi sinnakanti. Yeah! :D
Mida aga aeg edasi, seda hullumeelsemana see sõit on hakanud tunduma. Kõik.

Apocalyptic Rider'i ehitamine 2 ja pool

2009-02-05T22:25:00.009+02:00

Tere 5. veebruari!

Kõik on juba kindlasti metsikult huvitunud, et kuidas on Apocalyptic Rideri ehitamine edenenud. Juhtunud on nii, et iga päev pole teha saanud. Täna aga sai veidi nokitsetud. Plaan oli tegelikult alustada lõpuks taha sadulakottide (kastide), vajadusel tagasadula kinnitamiseks raamide ehitamisega ning võib-olla teha sama asja raames ka külge kohe tagumine sissy bar (nii nimetatakse vist seda tagaistuja seljatuge). Muidugi ma ise eriline tagaistuja fänn ei ole aga no võimaluse peaks jätma tagaistet uuesti installida.

Kui loed, siis kuula taha ka vinget musa! Eriti soovitatav korralikumate helisüsteemide taga istujatele. Multimedia speaker tase ei taga naudingut. :)

Mõte oli ka taha vähe asisem pidurituli organiseerida. Võib kohe öelda, et nendes motopoodides, kus täna sai käidud, midagi sobivat ei leinud. Lõpuks sai käidud jälle ühes metallimüügi ettevõttes, kus kõik olid peaaegu umbkeelsed venelased (no miskit numbreid ja "tere" ikka said aru). Igaljuhul saime suhteliselt kiiresti 6 meetrise 21mm välisläbimõõduga ümarguse toru ostetud ja kirjutati kontoris välja "propusk", et värvast välja saaks sellega. Vägev, mingi 96 eeguse äri peale oota, et prinditakse 100 pitsati ja allkirjaga pääsuluba, kuhu pandi ka nimi ja autonumber kirja. Võimas. No lõpuks polnudki hullu aga no "vene värk" oli küll seal veel teema täitsa. Toru lasime kohapeal pooleks lõigata, et autosse ära mahuks - mida ta tegi üpriski tinglikult.

Siis tuli lõuna ja kõik koju suppi sööma või mida iganes.

Peale lõunat aga raamide ehitamise asemel läks ikka muuks värgiks. Kokku oli vaja panna varem kuivama jäänud õhuvõtujubin (vt. eelmine kanne). Jubin kinnitatud tundus jube äge. Muidugi oli ikkagi nüüd selles valguses vaja ratta paremalt küljelt termostaat ka lahti katkuda ja punaseks värvida. Veidi mõnusa magusalõhnalise (räägitakse, et ka magusamaitselise) ning ilusat rohelist värvi jahutusvedelikuga hullamist ning jahmerdamist, kuid tehtud saigi. Ainuke, mida tähele tuleb panna, et siis kõik avaused ja kontaktid tasuks enne värvimist kinni teipida, sest kui termostaat seest värvi täis lasta ja see ära kuivab, siis on olemas tõenäosus, et ta enam ei tööta nii nagu võiks (samas pole ise muidugi proovinud aga kuidagi tundub võimalik). Külge tagasi ja no jube äge. :)
Samas sai tehtud tooreklapilülitile ka ultraseksikas kinnitus mingi hulknurkse tala otsa. Raskelt äge nägi välja. Proovides aga ratta seljas istuda selgus, et see ägedus segab paremat jalga ning jalgpiduri kasutamine on raskendatud jms. Dooh, krt, jälle maha. Olin kogemata lasknud selle laheda kinnituse keermele liiga palju keermeliimi, kuid õnneks polnud jõudnud veel taheneda. Sai tehtud siis "toore" jaoks minimalistlikum kinnitus. Väga šeff ikkagi. :)

See ka varem käsitletud mingi alternative air source jubin. Nüüd punasena.

Mmmm....punane termostaat...jee, beibi, jee! All sekundeerib "toores" (must julla, millel must juhe/voolik taga). Varem läks ta sealt silindrite vahel teisele poole.

Pilt suunaga ratta etteotsa. Eriti selgelt näha "toorest" kirjaga "choke".

Edasine kulges rohkem paberi ees ja ratta ümber ideedega mängides, mis puudutasid tagumise raamistiku disaini. Millegipärast paari päeva tagune jube selge mõte, et kuidas asi pidi hakkama väljanägema, on kuidagi hajunud ning (tehnilised) probleemid asemele tekkinud: "kuidas kurat see saab nii olla, kui tagaamort jääb ju ette õõtsumisel?"; "Selle poldi murrab kohe kõveraks!"; "Nii ei ole võimalik!"; "No see jääb rõve!" Tekib hulk häid ideid ning muidugi igasugu lõbusaid (kuid mitte eriti tõsiseid), mis rohkem sobiks "Tööta ja ehita" uutesse osadesse, kui neid peaks tulema veel. Vaatab, mis homme saab ja kas viitsin sellest kirjutada isegi, kui juhtub saama. ;)

Apocalyptic Rider'i ehitamine 2

2009-02-02T23:12:00.007+02:00

Jõudu Võiduks!

Kuna vaba aega on laialt käes ja üldse paistab, et elul pole vahelduseks viga, siis jätkan muuhulgas ka blogi trükkimist, et no ei läheks rooste asi nagu soojemal ajal kippus olema, kus isegi, olles matejali uppumas, ei viitsinud kirjutada ja pilte üles panna. Igatahes jälle sai jätkatud Apocalyptic Rideri ehitamist. Abistab (no tema skilli tõttu kipub tihti olema, et mina hoopis ise abistan) mind asja juures Veikkopeikko, kellest loe eelnevates postides kuskil. Kõigepealt saab vaadata skeemi, kus on märgitud eliitseid paintbrushi skille kasutades põnevaid sõlmesid. Skeemil on ratas selliselt nagu ta kunagi soetatud sai (9 kuud tagasi).

Apocalyptic rider kunagise toorikuna, märgitud on mitmed sõlmed, mida tähele panna:
1. Süütelukk (tuleb allpool juttu)
2. "Ilus" plastmassist läikiv karp, mis peidab saladusi (tuleb juttu allpool)
3. Siduri trossi ots (põnev) - sai hiljuti terve tross õlitatud.
4. Vanad jalased, sügisel tellisin uued (ettepoole) ja paigaldasime. Juba ka uuendatud osaliselt kuulülekanded hoobadel (sellest juttu varasemates kannetes kuskil).
5. Tagaistuja sadul (eemaldatud esteetilistel kaalutlustel juba suvel)
6. Nõme tagaosa ja numbrimärk. Jubedalt meenutab Riga 24 "Deltat" jms. Tagaosa on üldse rattal veidi ebaõnnestunud - eriti just porikas, tuled ja tagumised amortisaatorid kogumis.
7. Summutid vanat värvi, uued on mustad (no osaliselt veel pruuni - vt. eelnev postitus)

Igaljuhul sai siin mõned päevad tagasi summutitega enam-vähem jonksu. Teha on aga veel küll ja küll. Täna sai natuke nii mõeldud ja vahitud ning siis järsku tekkis mõte (mingil varasemal päeval kerkinud küsimuse tõttu), et kruviks külgedelt mootori ja paagi vahel paiknevad mingid "ilusad" läikivad karbikesed maha ja vaataks, et mida kuradit nad peidavad endas. No manualist muidugi ei viitsi ENNE kunagi vaadata (läpparit polnud garaažis kaasas ka - mul isiklikult pole läpparit ka kuskil mujal). Karbikesed on plastmassist kaaned, mis imiteerivad ilmselt mingit kroomi. Bullshit ühesõnaga. Selgus siis, et parempoolse karbikese all on mingi metallist raam kruvitud mootori külge ning sellele kinnitub peamiselt termostaat ja sellega seonduvad muud jubinad.
Vasakul küljel samasuguse "ilusa" ja läikiva karbikese all oli rohkem põnevat. Ikka muidugi see rauast raam, mis kinnitus silindrite ja tsikliraami külge. Raamikülge kinnitus eespoolt süütelukk, mis arusaadavalt ei jäänud karbi alla. Edasi tulid lagedale gaasitrossi 2 liini, mingi lisaõhuvõtu filtrikarp? või midagi (igatahes must plastist karbike, mille lahti võttes võis taibata, et kunagi on seal miski filter olnud - filtreeriv osa hävinud tänaseks). Muud rohkem suur põnevat ei ole. All on näha veel "tooreklapi" regulaator, mis tuleb pika voolikuna tegelikult paremalt küljelt esimeste ja tagumiste silindrite vahelt. No igaljuhul tundus, et need läikivad karbikesed ägedamaks küll ratast ei tee ning otsus need maha võtta üldse. Termostaat haljalt näeb juba ise piisavalt hea ja tehniline välja. Teisel pool varjab see karb aga ilusat gaasitrosside liikumist ning muude jubinate pöörlemist.
Alla jäi nüüd see rõve rauast kinnitusraam paistma. Selgus, et osa sellest raamist on mõlemal pool oluline mõningate tähtsate detailide kinnitamise mõttes. Seega sai ketaslõikuriga (relakas - kus kohast selline sõna pärineb üldse?) neid raame suurel kiirusel ja hulgakaupa väiksemaks lõigatud. Vasakule poole jäi pool alles süüteluku ja selle mingi õhufiltri (see ei ole koht, kust mootor võtab kütuse põletamiseks õhku) jaoks kinnituskohad. Ülejäänu meeldivalt lagedaks. Veidi pingutust gaasitrossile ja "tooreklapilüliliti" saab üldse vasakult paremale mõnel teisel päeval viia ja kinnitada kuidagi lahedalt (loodetavasti).
Süütelukust paremal selgelt näha rõve kinnitusraam. Raami allosas must õhuklapilüliti ehk nn. toores ja selle all paistab laste sõber siduritross. Raami vasakul all on näha veel pildil miskipärast pruunikat (ka raam on tegelikult must) karbikest, mis ongi miski õhuvõtt.

Üldjoontes nii. Pärast sai niisama veel mõtiskletud. Ahaa...unustasin, seda mingit imelist õhufiltri karpi ei pannud veel tagasi, sest otsustasin selle punaseks värvida ja jäi kuivama, milles ka pilt.

Huijovina tükid kuivamas.

Päeva lõpetuseks lükkas ka Veikkopeikko enda Shadow katte alt välja tegime väikse garagemayhemi ehk lihtsalt natuke auru välja ja tiirutatud garaaži koridoris. Kaua ei saa seda teha, sest olematu ventilatsiooni tõttu kukud peatselt pikali. Vaada seda SÕITU SIIT!

Meeskond Coca-Colat nautimas

Apocalyptic Rider'i ehitamine 1 LISA

2009-01-31T17:34:00.008+02:00

Täna sai siis uued summarid korralikult kinni tõmmatud ja sõeladele veel teine kiht kena punast värvi peale lastud enne. Ka tehtud väike tiir õues (-5 C ainult). Sõelad töötavad jätkuvalt ning päris vinged näevad välja (no enda arvates vähemalt).

Sellised näevad välja...summuti värv pole veel külma ilma tõttu õige mattmusta tooni põlenud ning praegu veel veidi pruunikas.

Küljelt on näha ainult sõela otsast tulevaid torusid. Siin on paremini hoomata, kuidas näiteks ülemise summuti silindripoolne osa on juba mattmustaks põlenud.

Tagant näevad 4 sabakahurit välja sellised. Kuidas tundub? Ise olen rahul, enda ühemehe firmalt "S24 Industrial Performance Design" tellitud ideed ikkagi. :)
Väike tööstus-tehnilisem lugu ka: KUULA SIIT!

NB!
F U ehituspoodidele, kellel laupäeva lõuna ajal on 2 kassat töös ja iga kassa taga 20-30 inimest järjekorras. Pidime soovitud värvipurgid tagasi laduma ja vihaselt ära minema, sest ei kavatse pool päeva poesabas enam tänapäeval molutada. Majanduslangus my ass...

Nii, LISA lõpp.

Apocalyptic Rider'i ehitamine 1

2009-01-30T18:13:00.018+02:00

Tere talve!

Kuna lumi on maas ja Ketikoerad veel veidi kogenematud, siis suuremaid sõitusid ja motoseiklusi mul pajatada ei ole. Kui ei ole ära unustatud siiski rahvatarkust, et suvel rauta rege, talvel tao vankrit.

Ketikoerad vaikselt susistavad ka muid asju, millest võib-olla lähemalt kevadepoole.

Sellepärast räägingi parem veidi, et teil huvitav oleks ikka meie blogi külastada, mis ma oma rattaga toimetan. Millest alustadagi?
Võib-olla sellest, et minule isiklikult ei lähe eriti peale selline rajult stereotüüpne chopper/cruiser, meeletult kõik kroom, nahkribad, kotkad, leegid, pealuud jms. I go for something else. Sellepärast tekkiski plaan teha ratas millekski, mida võiks nimetada semi-survival ratbike'ks . Niikuinii oli vaja mõningaid asju timmida, nagu näiteks summutid. Võib-olla mõni spets pani juba videotest tähele, et summutid oli kaunis valjud. See oli tingitud asjaolust, et tegelikult olid need tühjad torud. Linnavahel on nii tore lühikest otsa möiratada aga pikemal sõidul (näiteks 3ndal päeval järjest sõites) kippusid nagu peast veidi lolliks jääma juba lärmi tõttu. Käis läbi siis kõiksugu mõtteid alates uute summutite tellimisest netist (praegu tundub uskumatult gay ja rahavaenulik mõte, et üldse sai peast läbi käia) kuni ma ei tea milleni välja. Väike kartus oli ka, et kui järgmisel aastal kavas ka väljaspool Eestit sõita, siis võib kuskil Soomes tulla poliisi, kellel võib-olla möirgavate summutite peale just mega erekas ei teki ja tekib hoopis mõttetuid jagelemiseid. Niisiis, eesmärk: SUMMUTID VAIKSEKS

Soome poliisi, kes tuleb liiga lärmakate summutite eest märkust tegema.

Häda aga, et kuradisi on 4 tükki. No igatahes pöördusin ühe oma kuldsete kätega kamraadi Veikkopeikko poole, kes pole küll Ketikoer aga seda kindlamini on mehaanika-, kunsti- ja meisterdamisgeenius. Loomulikult on tal olemas ka hästi sisustatud garaaž, mis pidevalt areneb. 2 õhtut lugemist netist ja omavahel chattimist ning tekkis paberile paar summutisõelde ideed.

1. mõte oli biker.ee foorumist loetud "tarkuse"tera, et jube kaval mõte on summutitesse toppida neid metallvõrgust pesukäsnasid (või kuidas kurat neid nimetataksegi). Foorumi postitaja (nime ei mäleta ja ei hakkaks siin viitama ka anyway) väitis, et pani need summutitesse ja nii vaikseks võttis, et lausa ülevaatuspunktis vana olevat imestanud, et "oi, kuidas tsikkel nii vaikselt käib". Yeah, right! Ei tea mis pagana mopeed see pidi olema. Astunud poest läbi, ostsin varuga mitu pakki neid käsnasid ja toppisin igasse summutisse vähemalt 3 võrku sisse ja.... muffigi ei muutunud praktiliselt. Nii, et MYTH BUSTED!

Edasi võtsime ette tehnoloogilise sõelaidee nr. 2 joonise ning tegime seibidest ja torukestest summuti otstesse sõelad valmis. No nüüd tuleb piinlik osa...ja kuna enne töö algus, kui hakkasime asja mõõtma, siis kuidagi oli väike möödarääkimine pmstlt point on selles, et summuti sisemust ikkagi ära ei mõõtnudki ja nüüd, kui lõpuks superseksikad sõlead olid valmis, siis selgus, et need ei mahugi sisse. Süüdistada pole ka kedagi (peale enda). F! Vähemalt saime hea kogemuse...jah, muidugi. Selgus ka, et meil enam sobivat toru ja seibe ei ole, millest uusi teha ja nii jäigi pooleli selleks päevaks.

Järgmisel päeval sai siis varakult Veikkopeikkoga sööstetud ehituspoode ja laoplatse külastama. Et pikka juttu lühemaks teha, siis olematu teeninduskultuur ja hommikul kell 11 tööl purjus olevad umbkeelsed vene vanamehed. Igatahes lõpuks mingi tehase või vana tootmishoone mingeid käikusid pidi jõudsime miski Aleksandrini, kes meile oma vanaraua kastist müüs õige pikkuse ja läbimõõduga ja materjalist toru. 50 eeku tahtis. Kuna meil oli 100ne ja tagasi anda polnud, siis võtsime ühe teise toru veel. Rahaliselt saime tünga muidugi aga päev otsa mööda linna sõitmine ja aeg/närvid maksavad ka midagi. Sai veel ostetud ehituspoodidest hunniku igasugu mutreid, polte, õlisid, värve, liivapabereid, lõikekettaid, haake, hoobasid jms.

Tagasi tulles tegime samasugused sõelda, kui eelmisel päeval aga veidi väiksemad s.o. õiges mõõdus. Lõpp-tulemus oli võimas. Lärm vähenes VÄHEMALT 50%. Varem ei tulnud töötava mootoriga ratta läheduses jutu rääkimine kõne allagi, nüüd sai isegi kajavas ruumis mootori töötades suhelda. Jee! Rahaline võit uute summaritega võrreldes (10-20K). Eks muidugi hõiskama peab alles peale tehnoülevaatuse läbimist aga ikkagi...
Sai veel parendatud netist kalli raha eest tellitud etteulatuvate jalatugede ja käiguvaheti/jalgpiduri mehhanismi, mis juba paigaldamisel lagunes ühes kohast täiesti mõttetult nõrga ehituse tõttu olulises kohas. Selline purunemine sõidu ajal võib tähendada surma. Sai vahetatud üks kehv kuulülekanne endi aretatud haak-polt ülekande vastu. :)

Sõle põhiosa moodustab summutitorust peenem toru, millesse puuritud sai augud.

Sõletoru sai läbi seibi pistetud ja seib kinni keevitatud ümber. Keevitamas Veikkopeikko.

Sõelad valmis, vaja veel ainult seibist kaugemad otsad kinni lüüa. Summutisse kinnitamisks sai seibi külge keevitatud mutter ning summuti seina puuritud auk, milles läbi tuli polt, mis võttis mutrisse kinni (segasena kõlab aga nii on).

Paigaldatud on taga uudne haak-polt ülekanne. Näppude vahel originaalne ja nigel (kohe purunenud) kuulülekanne.

Läks paar nädalat ja jõudis kätte päev, kus sai edasi tegutseda. Võtsime maha summutitorud. No ei hakka ka siin pikalt seletama aga osa kinnitussüsteemid olid küll ulme valdkonnas. Tundub, et kõige haigemad lahendused olid ratta eelmise omaniku vaimuvälgatused. Igatahes sai lõpuks asjad maha, kõvasti lihvimist, et kroom veidi maha ja vähemalt karedamaks ning peale kantud 1. kiht musta ahjuvärvi. See on selline huvitav värv, et algul on pruun ja ilusaks mustaks kõrbeb alles kuumaga (pead summutid kuumaks laskma).

Summutid on rattalt maha võetud.

Siin nad on ja ootavad lihvimist, mis on kohe algamas.

Summuti pingil kruustangi vahel oleva toru otsas ning 1. värvikiht on kantud peale.

Igaljuhul vahepeal oli kroomitolmust ja ahjuvärvi mürgistest aurudest katus sõitma hakanud ja tegime spontaanse ja 100% improviseeritud pilootosa saatesarjast "Tööta ja ehita"
Jätnud torud kuivama lõpetasime päeva.

Summutitorud garaažilaes kuivamas.

Kuulus ahjuvärv "Rahvaste sõprus" (vaata meie saadet - link on allpool). Tegelikult on Tikkurila Termal, mis peaks 600 C kuuma kannatama.

Sai täna kantud teine kiht värvi summutitele ning värvitud ära punaseks torude otstesse minevad sõelad s.o. sõelaosad, mis jäävad väljaspoole paistma. Peale teise kihi kuivamist torud jälle külge, millega erilisi tagasilööke ei tulnud, veidi nikerdamist ainult. Muidugi ikka vasakul küljel üks mootoripolt on vindi maha visanud ja well...eks sellega mõni teine päev tegeleb. Torud küljes sai mindud värvi ilusaks kõrvetama. Kuna sõelasid veel külge tagasi ei pannud, siis oli kõrvulukustav lärm ja rõve värvikärsakas. Seisid rahulikult 4 tühja toru 5000 pöörde juures karjumas. Jube. Igatahes päevane mürgiste keemiaaurude vann oli jälle käes. Kehv on olla veidi, kõik aurud vajuvad ka hoopis garaaži sisse millegipärast. Ilm on liiga külm, et torud kogu ulatuses mustaks tõmbaks. Eest otsast summutid hõõguvad, tagant on liiga jahedad. Peab ootama soojemat ilma.
Eest jäi päris ilus. Teeme ka saate "Tööta ja ehita" teise osa, mis tuli juba märksa coolim välja me endi arust, sest tegime ka 20 min. ettevalmistust. Vaadata võib seda: TÖÖTA JA EHITA 2. OSA
Praeguseks kõik, eks teen uue postituse, kui jälle asi edeneb.

S24

Kolmas ehk viimane päev (Kolmanda retke)

2009-01-14T21:58:00.018+02:00

Nii ja olemegi viimase päeva alguses. Viimasel päeval klõpsisime õnneks vähem pilte teha s.t. läheb kiiremini.

Mõisniku tuttava maja ees stardivalmis

Kolmanda päeva alguses tegime kerge võileva ja kohvi Mõisniku tuttava juures ning juba sättisimegi minekule, et mitte tüütuteks muutuda. Otsustasime hommikust süüa Pärnu raudteejaama "Rae Cafe"'s. Selle nime avastasin ühelt pildilt. Sealt ka läbi läksime. Edasi ei hakanud suuremat aega raiskama. Läbi Paikuse sõitsime Sindisse, kus külastasime tammi...no päris tammile muidugi ei läinud, vaid eemalt vaatasime. Soome ja Läti turiste oli ja vett oli palju "I'v had better", kui tsiteerida Jim Carry't filmist "Liar".

Pärnu raudteejama kohvik

Mõisnik ja Salakutt, taamal Sindi tamm (kalapüük keelatud)

Mina ja ei tea kus...võib-olla ka Sindis

Edasi läksime Tori suunas, kui veidi enne keerasime läände. Vahepeal külastasime ka üht mahajäetud raudteejaama, kust rong pidavat ikka vahepeal käima. Rongi ajad olid ka üleval aga hooned olid kõik räämas ja maha jäetud. Kergelt selliste stalkerliku mulje jättis see paik. Ja see on ju suurepärane mulje!
Vaja oli muidugi sõita otse perroonile ja selleks veidi vallist üles. Mina tulin esimesel korral liiga väikse hooga ja kõhklevalt ning siis muidugi juhtus nii, et enne päris tasasele perroonile jõudmist sai hoog otsa ja veeresin tagurpidi tagasi. Õnneks olin eelmises elus tsirkuseartsit 40 aastat ja jäin mingit imepidi püsti. Teised ka imestasid, sest olid veenudnud olnud, et nüüd tuleb kõva bambus. Teeme siis pilte perroonil ja raudteel. Selleks lohistame kohale ka pingi. Päris lahe. Edasi väike rehvikõrvetus murul ja sõit jätkub.

Rada, mis viib raudteejaamani

Sama rada veidi teise nurga alt

Siit tulingi tagurpidi alla tagasi

"Rattad perroonil" (Natüürmort. Omsk 1956)

Paistab ka mahajäetud jaamahoone

Seal, kus lõpeb mõistus, algab raudtee (kusjuures pildile on jäänud ka UFO - vaata S24 peast otse üles veidi)

Edevuselaat (Akvarell. Leningrad 1982)

Laseme läbi Järvakandi Rapla suunas. Millalgi peale Järvakandit tuleb mingi ulmeline teeremont. 10 kuni 20 cm läbimõõduga tükkidega killustik. Ratas hüppab nii, et vähe ei ole ning mõlema käega peab täiega kinni hoidma ning 100% keskenduma ratta sirgelt hoidmisele. Pole sellise porno (halvas mõttes sedakorda) tee peale sõitnudki vist. Ja kurvi tagant paistab, et samasugune tee jätkub veel järgmise kurvini jne. jne. Mõisnik läheb eest ära, ma ei hakkagi järgi suruma. Salakutt kaob aga tagant ära. Vahepeal arvan juba, et äkki ta kukkus ning jään teda järgi ootama. Õnneks siiski kõik hästi ja ta lihtsalt võttis veel rahulikumalt. Jube tee ikka. Varsti siiski lõppeb see lõik ja tavaline tee läheb edasi. Vinget sõitu ja olemegi Raplas. Võtame kütet ja teeme pilti vanast traktorist.

Pilt Rapla traktorist

Edasi läbi Juuru jms. paikade Koseni ja sealt Jänedale. Ilm on ülimalt suurepärane ja sügisene loodus pakub esteetilist naudingut, kui nii peenelt öelda. Tee pakub mõnusaid kurve ja kallutamist. Mingis kohas teeme veel paar pilti. Jänedale jõuame hea hooga ja jätkame samamoodi Aegviiduni, kus võtame jälle kütet ja veidi snäkki. Vaatan, et tagumine ääretuli on lõpetanud lepingu. Hakkab vaikselt ka hämarduma. Otsustame, et enam mujale luusima ei lähe ja sõidame otse Tallinnasse. Seda ka teeme. Aegviidus näeme mingit lahedat vana Triumfiga, kes ka rahulikult Tallinna suunas pärast sõidab. Ja muud polegi, ruttu koju nüüd...paraku paaris kohas kiskus "hullu panemiseks" ja pärast Tallinnas analüüsime seda asja ning otsustame edaspidi rohkem nii mitte teha (vähemalt mitte eriti tihti). Ongi kõik! Kogu lugu kirjas. Õnneks nüüd talveks olen palju detaile juba unustanud, mis muutis kogu loo arvatavasti lühemaks.

Sügis Jänedast lõunapool (Guašš. Irkutsk 1978)

Kirjutage ja joonistage ja jätke tagasisidet siia!

TEINE PÄEV (Kolmanda retke)

2008-12-21T19:26:00.022+02:00

Teise päeva hommikul tegin silma lahti ja tegelikult enne, kui silmagi lahti tegin, sain kohe aru, et väga hea on olla. Tänasin aastatega sissetöötatud vilumust ÜLDJUHUL juua nii, et pärast ei kahetse. Ilm oli suurepärane ja üldse kõik timmis. Kiire luure järel selgus, et alles olin mina, Peasultan ning Salakutt. Kadunud olid Mulk ja Mõisnik. Selgus, et Mulk magas lihtsalt teises hoones, kuid Mõisnik oli nõuks võtnud öösel kuhugi kellelegi külla sõita. Nojah, teadagi. Kuna aeg jooksis ja kõht oli tühi, siis tekitasime lärmi, teise maja akendest Mulgi nime sisseröökimise teel, mis kandis ka vilja. Mulk ärkas üles, kuid oli nagu ukse alt läbi tõmmatud - pidutsemist polnud võetud kergemeelselt, vaid täie tõsidusega. Igatahes suutis ta kohvi sebida ja hakkama panna ning einestasime. Saime ka sideseansi Mõisnikuga, kes oli elus, terve ja vabaduses ning pidi ka varsti jõudma. Vaikselt siis hommikusööki ja arutelu ning toimetasime tasapisi tsiklite kallal. Peasultan astus samme meie liikmeks saamise eelduste täitmise teel ning eemaldas mingi rõveda kleepeka oma tsikli küljest. Kohe näha, et mees püüab!

Peasultan ja mina (kollase jakiga) rattaid hooldamas

Mulgi enesetunnet võib tema näost aimata

Mingil hetkel saabus tagasi ka Mõisnik ning otsutasime vaikselt hakata jätkama retke. Mulgil pidi väidetavalt olema mingeid tegemisi ja ta kaasa ei tulnud enam. No ilmselgelt ei oleks ta ka paari lähema tunni jooksul mingisse sõiduvormi end ajada suutnud. Niisiis läheme Mõisnik, mina, Salakutt ja Peasultan. Otsustame sõita läbi hulga kohti väiksemaid teidpidi ning ära käia Värskas. Nii, nüüd on see koht, kus pean kaardi välja otsima, sest enamuste kohtade nimesid ilmselt ei mäleta peast...üks Uuga-Metsa ajas teist taga pehmelt öeldes. :) No põrgu. Igatahes sõitsime Võhma kandist kõigepealt Põltsamaale ja seal VIST edasi Jõgevale, et vaadata paika, kus toimus Jõgeva Treff (jeee...). Selliste ürituste suhtes on meil n.ö. klannisisene lahkarvamus. Osadele meeldib taolistest n.ö. rahvaüritustest osavõtta. Mina igatahes esindan seda tiiba, kellele ei meeldi tuhande suvalise näoga koos passida ja sõita. Teeks veel autojuhtide üritused ka, kas poleks vägev? B-kategooria mootorsõidukijuhtide kokkutulek Elvas (koos autoga tulla muidugi). Okei, surusin nüüd oma arvamust. Aususe mõttes panen "vastaste" mõtteid ka:"saab teiste motikameeste/naistega koos hängida ja tutvuda ja mototeemasse rohkem sisse ja toimub igasugu üritusi" ...no ja muud sellist gay juttu. Haha! Mitte, et ma üldse tahaks siinkohal sellega solvata Jõgeva Treffi korraldajaid või sellest osavõtjaid. Kindlasti mitte!

Kuskil pildistasin...tõesti ei tea, mis paik see oli.

Jõgevalt sõitsime mööda igasuguseid huvitavaid teid nii, et lõpuks olime igatahes Tartu kandis ja Tartus sees ja lõpuks Tartust läbi. Tartus oli juba näha igasugu raskete sünnitraumadega mehepoegi, kes üritasid oma autodega meie kolonni vahele trügida ja üldse tõmblesid rõvedalt. Vahime autodele akendesse ning näitame rusikat. See aitab. Nõme kohe jälle seda korrutada aga taaskord on esirinnas Bmw'dega kuked. Enesekaitsepiirid võiksid laieneda ka liiklusesohtlikku olukorda. Kisub kurjaks! :)

Igaljuhul saame Tartust läbi ja jätkame kagu suunas mööda väiksemaid teed. Tartu piiril vist kuskil surub kolonni vahele valge kõrgendatud Ford Transit (numbrit ei mäleta) ja ei lähe enam ära. Laseb rahulikult 100-110ga keset kolonni, põhjustades ebamugavust ja ohutunnet. Mõisnik lisab ees kiirust aga kaubik surub aga muudkui kaasa. Mingil hetkel on kiirus juba 130km/h ja kaubikumees (juhti küll ei näinud aga oletan, et mees) ei jäta jonni - ei lähe mööda ega taha ka kolonni taha jääda. Tuleb selline paarikilomeetrine sirge ning Mõisnik lööb käega ning meie kolonn läheb. Kaubik kaob kuhugi seljataha. Hiljem mingis asustatud punktis (täitsa võimalik, et tegemist oli Põlva või Räpinaga), kus peatuse teeme ning juua ostame seletas Mõisnik, et "ah, need disla Transitid 130 ainult lähevadki." Tundus, et tal oli ilmselt õigus. Igatahes hästi mõnus väikelinn ning isegi kohalik mototegevus elutses. Nägime lühikese peatuse jooksul mitut tsiklit möödumas. Oli nii välismaiseid, kui "kodumaiseid" (haha...ei ela ma majas ei tänaval, mu aadress on NSVL) Dnepreid jms.

Selles kandis liikuski Dnepreid ja värki. Võib vabalt olla Räpina või Põlva aga võib sama vabalt seda ka mitte olla. :)

Ok. Sõidame aga edasi, sest kell surub peale ja Värskasse on vaja jõuda. Mingil hetkel (olen kolonnis viimane) näen peeglist, et järgi tuleb valge VAZ. Nojah. Tuleb pikk langus ja siis suhteliselt järsk vasakkurv. VAZ tuleb tagant ka hirmsa hooga ja sõidab mul tagarattast mingi poole meetri kaugusele - kiirused ei ole 20 km/h. Võtab täitsa kõhedaks, maakad tahavad kohe ära tappa heast peast. Hakkan seljataha vaatama. Mingi päss on roolis. Too vist taipas siis ise ka või ehmatas ära oma teo üle. Igatahes võttis vähe lugupidavama ja ohutuma distantsi. Pärast muljetades avaldavad ka teised asja kohta arvamust. Ei jäänud märkamata. Tundub nagu sõidaks sealkandis pooled juhid raskes joobes või on mingi muu probleem. Edasi Värska poole, palju pole enam jäänud. Sappa haagib Ford Mondeo, kes teeb meie hea hoo kõik kaasa ja muudkui ripub sabas aga ei midagi hullu samas. Ilmselt kasutab meid "kilbina" kiiruse mõõtmise puhuks. Mingil hetkel laseme Fordi mööda. Vahepeal on miskit teeremonti ja teemat veel. Värskasse jõuame u. 15.30 paiku. Algul ei tea, kus kohas seal see vabaõhumuuseum või asi on, kus pidi head süüa pakutame. Käime kohaliku poe juures ja küsime teed tüübilt, keda (õigemini tema autot) olen Tallinnas Pirita kandis näinud. Teed ka juhatatakse. Selgub, et vabaõhumuuseumi juurde on jõudnud ka Mondeo. Mingid mittemidagiütlevad inimesed. Tsäimajas (söögikoht seal) on aga seis selline, et köök on juba kinni. Mis teha. Juhatatakse õnneks teise kohta. Värska piiril on Hirvemäe Puhkekeskus, kus siis teeme korraliku lõuna. Täitsa okei. Hakkab hämarapoole kiskuma. Otsustame minna Võrusse, sest tahan käia Kaitseväe Lahingukooli (mitte segi ajada KVÜÕA e. sõjakooliga) juures, kus oli kunagi au mõnda aega õppida.

Värska kauplus (helgemad taipasid ehk ise juba pildi järgi)

Värska vabaõhumuuseumi (nii vist nimetati) parklas.

Rattad samas parklas

Vabaõhumuuseumi söögimaja või kuidas seda nimetadagi

Suitsunurk
Hirvemäe puhkekeskuse hoovil

S24 Hirvemäe puhkekeskuse aias

Nüüd juba hakkab aeg või õigemini hämarus peale suruma aina. Võru juures laseb Mõisnik mind ette ja sõidan mingi sisetunde järgi isegi täitsa õigesti Meegomäele kohale, kuigi Võrus sees küll kõik täitsa tundmatu ja sellise nurga alt pole kunagi ka sinna tulnud. Anyway, Lahingukool toob mõnusa nostalgiatunde. Teeme paar pilti ja vahime veidi ringi. Korrapidajaohvitser tuleb igatahes juba aknast vaatama, et mida me seal teisel pool aeda asjatame. Ei hakka rohkem närvidele käima ja arvestades, et nüüd juba tõesti on päris hämar, hakkame sõitma. Kell on kuskil 18. Otsustame, et ööbime Pärnus, kus Mõisniku tuttaval on tühi maja ja on lahkesti nõus meile öömaja pakkuma. Mis seal ikka.

Kaitseväe Lahingukooli peasissekäik

Vaade Lahingukooli aiale ja ümbrusele

Tüübid Lahingukooli ees.

Anname nüüd kõvasti minna. Kuskil vist Tõrva kandis tangime ja võtame õhtuks paar õlut varuks. Paneme tähele, et kohalik konstaabel hiilib autoga mööda. Analüüsime veidi olukorda ja rohkem kohaliku "maastikuga" kursisolevad pakuvad kohe ka koha, kus tõenäoliselt meid nüüd oodatakse. Otsustame olla kavalad ning liikleme natuke maad ülirahulikult ja viisakalt. Soe tunne tuleb kohe, kui mõne aja pärast läheb meie "lahinganalüüs" 100% täppi ning sini-valge auto koos tegelastega on täpselt meie poolt pakutud kohas "passimas". Meid ei tülitata ja pole ka põhjust. Vaikselt on juba päris pime. Anname kõvasti minna. Läbi Abja-Paluojade ja värkide jälle. Millalgi enne Riia mnt.-le jõudmist võtab korraks sappa ka võõras tsikkel, kuid keerab peagi kuhugi ära. Riia mnt.-l jätab signaalitades hüvasti Peasultan, kes liigub oma valdustesse. Mina, Mõisnik ja Salakutt jääme jälle kolmekesi ning jõuame Pärnusse Mõisniku tuttava juurde. Mul on vasaku käe käsivars väsinud. Siduritross vajab õlitamist ning pidevad kiirendamised ja sellega kaasnevad kiired käiguvahetused on käe päris läbi võtnud. Teeme veel poeretke, mida Mõisnik arvas mõistlik tsikliga teha olevat. Selgus, et poeni on matka tubli 50m (2 maja edasi ja nurga taha) . :D Nojah, mina ja Salakutt seda muidugi enne ei teadnud.

Anyway, maja on ruumikas ja mugav. Teeme paar õlut ja käime saunas, vaatame telekat. Täitsa mugav. Majaomanik on sõbralik ning saame igaüks oma toa ja puhtad linad. Pole paha (jälle Villu Reilijani häälega). Magan nagu sülelaps.

Kolmas Retk (Lõuna-Eesti) PÄEV 1

2008-12-04T03:09:00.047+02:00

Nonii, põrgulised!

Saategi lõpuks lugeda Ketikoerte tohutuid juhtumisi Lõuna-Eesti ohtlikel radadel.
Sel korral Odin meid hoidis ja keegi meie vapratest meestest veel Valhallasse edasi liikuma ei pidanud (mitte, et kellelgi selle vastu midagi oleks). Küll aga tuli ette kukkumisi ja ohtlikke olukordi, mis kergesti oleks võinud tohutute vigastustega lõppeda. Kõigest nüüd vaikselt ja järgemööda ning õnneks on osa juba ununenud ka. Minu õnneks, sest nii on vähem kirjutatada. :)
Panen nad üles sedakorda osade kaupa, et asi oleks mõistlikum. Kunagi ehk on meil oma koduleht ja siis saab paremini asjatada aga see pagana blogspot keskkond ei ole just maailma kasutajasõbralikum. Aitab halinast!

1. PÄEV

Nagu kokkulepitud olen neljapäeva (25. september 2008) hommikul jälle mingil ülivarajasel kellaajal (07.00 ilmselt) väljasõidubaasis kohal jne. Eelnevalt on juba kõik ketid pingutatud ja õlitatud ja värgid jonksus. Vahepeal olen tsiklilt maha võtnud tagumise sadula ja külge pannud korralikud tagumised suunakad (mida on näha). Mmm...mõnus ja ohutu on nüüd sõita. Lisavarustuse pakkisin sedakorda mustadesse prügikottidesse märjakssaamise eest ning need omakorda kõik vanasse sõjaväe seljakotti. Sedakorda oli plaan sõita seljakott seljas. Võin kohe öelda, et see pole eriti ebamugav aga sellise sundimatu ulja motomehe muljet vähendab kõvasti. Selline kerge kaluri muljet suurendab aga mitme punkti võtta. Mingeid taolisi tegelasi olen näinud palju Lätis väikelinnades, kus kohalikud onkud Deltade, Minide ja erinevate Riga võrridega kalale...peaaegu oleks juba kirjutanud "kihutavad"....põristavad. No juhtub, tuleb alla neelata. Kahjuks pole veel sadulakotte (saddlebag- inglise k.) ostnud/valmistanud ja nii ta on. Igaljuhul saabuvad kohe ka Mõisnik ning Salakutt, kellega siis alustame retke Tallinnast. Kella 9 ajal peame kohtuma Mulgiga Pärnu linnas ning sealt edasi kohtuma meie vana kamraadi Peasultaniga, kes sealkandis võimu, valdusi ja naisi omab. Loodetavasti liitub Peasultan peagi meie ridadega ametlikult, kui mõned tehnilised küsimused on lahendatud (saladuskatte all võin öelda, et probleemiks on tema ratsu värvilahendus, mis ei kattu päris meie poolt nõutavaga). Seni sõidab ta kaasa nn. hangaroundina.

Igaljuhul hakkame sõitma ning linna serval Pärnu mnt. "Statoilis" tangivad need, kel vaja ja lähebki lahti. Ilm on väga udune ja temperatuur vist kuskil 10 C kandis. Igatahes nii, et aeg ajalt jäävad sõrmed külmast täitsa kangeks ka paksude kinnastega ning kiivri visiir on iga 500m järel peaaegu läbinähtamatu. Proovin algul pühkida kindaga ja nii aga see pole liiga efektiivne meetod ning peale teeb kindad märjaks, mis ei ole ka väga hea. Avastan sellise lahenduse, et kui pöörata pead vasakule ja paremale (või vastupidises järjekorras), siis lükkab tuul ise visiiri puhtaks. No nii tuleb teha, siis igal kilomeetril keskmiselt 2 korda. Mingil hetkel tõmbab Salakutt kõrvale ja ütleb, et tal on käed täiesti läbi külmast ja märjast. Tal on tunduvalt nirumad kindad ka muidugi. Soojendame paar minutit mootori ja summutite ääres ja otsustame siis edasi sõita, et paari km pärast Orgita "Statoil"is kohvi teha ja kaaluda asja. Orgitas teemegi kohvi ja snäki. Tankima ei hakanud. Rahvast liigub. Silma jääb kohe, et mingid stereotüüpselt nõmedad blondiinid on miski maasturiga enam-vähem uksest sisse sõitnud, üks ostab midagi ja teine meigib end ennastunustavalt autos. Kuna tegemist naisterahvastega, siis loobume tülinorima minekust ja ajame oma asju. Õnneks tõmbavad nad kohe ka minema.
No peagi laseme ka ise edasi ja otsustame Pärnus käia motopoodides kuskil, et Salakutt'ile paremad kindad vaadata. Okei, hakkame sõitma ja paar km pärast juba pean paagi reservi peale lükkama...prse küll. Kahtlen sügavalt, kas peab Pärnuni vastu ning võtan kiiruse hästi mõistlikuks. Mulk loeb ees olukorda ning võtab ka rahulikumaks. Millalgi enne Pärnut "Lukoilist" (no on Venemaa firma aga häda ei anna häbeneda) võtan kütet. Pärast kahetsen, sest tundub, et oleks vist ikka Pärnu välja venitanud jäägi järgi otsustades. Noh, tagantjärele tarkus on muidugi täppisteadus ka. Pärnusse jõuame mingi 8.40 paiku ja sõidame motopoodide piirkonda aga kõik on alles suletud veel. Teeme siis 20 min. aega parajaks.

Salakutt ja Mõisnik Pärnus motopoe juures aega parajaks tegemas avamiseni.

S24 (oh jess, jälle endast üks pilt üleval) sama tegemas, mis eelneval pildil teised

Võtame sidet ka Mulgiga, kes ootab meid Pärnu Riia poolses otsas tanklas kohvitades. Igatahes lõpuks sobivaid kindaid me ühestki poest ei leidnud ning ühes poes müüjatüüp, kes enda sõnul pidi talvel jäärada sõitma tsikliga ütles, et kui käsi paaril korral raputada, siis nad enam ei külmugi (korrektne on vist öelda "alajahtu") ja, et temal talvel jäärajal kunagi käed ei külmeta. Me kahtlustame, et väike vahe võib olla jäärajal põnevalt võistledes ja kurvitades sõidul ja näiteks 100 km otsesõidu vahel aga see selleks. Kindaid ei saanudki, kuid ilm on läinud hoopis kenaks. Saame kokku ka Mulgiga ning sõidame kohe Pärnu raudteejaama, kus sööme hommikust. Pärnu paistab motoalaselt suht aktiivne, sest igasugu põnevaid selle erinevatel ratastel vurab mööda ning pea kõik neist viskavad ka käppa viisakalt nagu meiegi. Jätab soodsa mulje.

Kohtumine Mulgiga Pärnus tanklas.

Einestamine Einestamine Pärnu raudteejaama kohvikus. Söövad: S24, Salakutt.
Julgestab :Mõisnik

Söögi ajal saame sidet kas Peasultaniga, kes ootab meid veidi väljapool Pärnut Riia suunal. Leiabki aset meeliülendav kohtumine. Business first ning seepärast käimegi Peasultani kannul sealkandi ühtesid losse vaatamas, sest on üks mõte idanemas isegi sinnakanti elama asuda. Vaatame asjad üle ja peame aru. Mingil hetkel luusib mööda külavaheteed kuskilt välja aga pitbull, kes algul nagu arglikum ja uudistavam (tuleb osata lugeda koerte kehakeelt) ning mingil hetkel aga, kui keegi hakkas kiivrit pähe panema, lõi saba püsti ja muutus õige julgeks. Muidu ma koeri ei karda kunagi aga sellise inimese aretatud peletise korral (pole õige koeraks nimetatagi) hakkasin küll vaikselt kahetsema, et polnud püstolit igaks juhuks kaasa võtnud. No siiski laheneb asi rahulikult ja sõidame ära. Pitbullide omanikud, pidage oma elukad kontrolli all!
Ahhaa, maksimaalselt 10 minutit enne seda koeravärki toimub esimene kukkumine, kui Peasultan, kitsal kruusateel ümberpööramist üritades, külili kukub oma enduurokaga. Kohe ei lubata ratast püstigi tõsta, sest vaja on ju lahedast sündmusest pilte teha. Mees ega ratas viga ei saa.

Peasultan (vasakpoolne) ja tema ratas vahetult peale kukkumist. Mõisnik jagab jälle selgitusi asja sõidutehnilise külje kohta.

Mõisnik ja S24 manööverdamas.

Mulk vahetult enne pitbulli tulekut koos rattaga. Vasakul Salakuti Vulcan.

Elukas ise ka pildile jäänud. Vasakult ratturid: Mõisnik, Peasultan, Mulk, S24.

Edasi on plaanis külastada Rannametsa vaatetorni, kust avaneb hiilgav vaade rabale ja üldse ümbrusele. Sinna on muidugi vaja sõita otse platsi (ja kinnitan, et kuigi olin algul selle vastu, siis me mingeid samblikke või muud sellist lõhkunud selle sõiduga) ning muidugi vajus Salakutt'i Vulcanijurakas maa sisse - täpsemalt liiva sisse nii, et istus kõhu peal kinni. Ega endal mul ka seis palju parem ei olnud. Minu "mäkketõusu" VIDEO SIIT! Liivas sõitmine on päris tricky-business ratta ja rehvidega, mis pole selleks ettenähtud ning liivas, mis on ilmselgelt liiga pehme ja sügav selleks. No igatahes käime tornis ära ja vägev vaade tõesti. Peasultan räägib lugusid, kuidas ta veel noore ja ilusana sealkandis treenis mitmekümnekilomeetriseid jookse ja muud tehes. Peasultan on nimelt kunagine Eesti meister ühes spordialas, mis nõuab väga tugevad jõuvastupidavust. Sproditegemiseks on paik igatahes suurepärane.
Teatavasti on üles minek alati lihtsam, kui allatulek (kukkumine või hüppamine ei lähe arvesse), teab igaüks, kes lapsepõlves või üldse on näiteks puuotsa roninud. Sama case tundub olevat ka liivases mäes tsikliga sõitmise puhul. Üles sõites tunnen ennast kõvasti enesekindlamalt, kui alla tulles. Tükk aega ukerdan liivas ja üritan mingeid liivasõiduvõtteid avastada. Lõpuks saan siiski, õnnelikult ja suuremat osa teest ühe jutiga läbides, alla.

Vaade tornile mäe alt. Ilus koht täitsa.

Salakuti Kawasaki 1500 Vulcan Nomad kõhuli liivas kinni.

Mõisnik ja S24 vaatavad, kuidas Vucan on liivas kinni.

Üldine asjatamine liivas olevate rataste ümber.

Meeleolukas vestlus üleval tornis. Vasakult: Mõisnik, Mulk, S24, Peasultan

Vaade rabale. Täitsa võimas, eks ole? Reaalselt on veel kõvasti parem.

Kõik koos tornis. Vasakult: S24, Mulk (sarvedega), Salakutt, Mõisnik, Peasultan

Jätkame sõitu Läti piiri suunas, kuid kuskil peale Häädemeestet keerame ära vasakule ning teeme sõitu Abja-Paluoja suunas. Suurepärane sügisilm. Päike paistab, sooja on kuskil 15 C kandis, lehed juba kolletuvad ja punetuvad, kuid ei ole veel teedele moodustanud vastikut libedat kihti, mis ähvardab sind iga hetk puudesse surnuks libistada. Enam paremat aega selliseks sügisretkeks polekski suutnud valida. Mina pole sealkandis eales varem sõitnud ning naudin sõitu ja ümbrust. Spetsiaalselt sai valitud kõrvaltee, et oleks vähem liiklust ja muidu huvitavam. Vahepeal teekate küll üllatab aga no mis sellest. Jõuamegi Abja-Paluojasse ning käime seal läheduses elava Salakuti valdustes põgusalt peatumas. Salakutt viib meid aga enda salajase garaaži juurde, kus muuhulgas peitub ka vana musta värvi ja külgkorviga "M" (Depr K-750M). Juhuu! Nüüd läheb muidugi kohe lõbusõitudeks ja tsirkuseks lahti. Nalja saab kõvasti. Mõisnik aga näitab siis eluaegse auto-moto mehena klassi ja näitab, kuidas korv üleval sõidetakse. Kusjuures tuleb hästi välja ja külili ka ei lenda. Võimas! Saame asja ka VIDEOLE mingil määral ning seda saate juutjuubist ise kiigata.

Abja-Paluojas kohal. Meenub kohe, et kuskil ajalehe kommentaarides keegi virises mitu kuud hiljem, et Abja-Paluojal on mingi motojõuk, kes pidavat jõle ülbe või muidu halb olema. Ilmselt seal on mingi muu jõuk veel, keda ei kohanud.

Sõidud K750M Dnepr'iga. Sangas on Salakutt, taga Mõisnik, korvis Mulk.

Imelise ratta uudistamine on täies hoos.

Mõisnik klassi näitamas (vaata ka videot sellest - link on veidi ülevalpool)

Edasi on lõuna, mida sööme Abja-Paluojas mingis söögikohas. Tundub okei koht, teenindajad on lahked ja toit maitsev ja külluslik (no oleneb palju tellid muidugi). Erilise heakskiidu leiavad majas kohapeal küpsetatavad väikesed saiakesed (mitte magusad), mida pakutakse toidu kõrvale. Sellega seoses tekib Mulgil aga kergelt piinlik seik, millest ta siiski osavalt välja tuleb. Kuna einestasime õues oleva laua taga, siis läks Mulk sisse midagi veel asjatama või tellima ning soovis positiivset tagasisidet anda nende samade pagana saiakeste kohta. Teenindajaneiu oli aga suhteliselt noor, ütleme, et kergelt trullakas ja silmatorkavalt üle keskmise arenenud rinnakusega. Mulk aga lajatas kohe, ilma pikemalt kaalumata, et "väga mõnusad saiad teil!". Seepeale tekkis kohmetnud vaikus ja neiu punastas ning ei saanud sõna suust. Mulk, taibades öeldu kahemõttelisust, päästis kiirelt olukorra küsides juurde, et "te küpsetate neid siin ise või?". Neiu sai ka ehmatusest üle ja kinnitas "ja-jah, jah, ise siin jah". Vot selline seik siis. No pärast kõik lehvitasid vastastikku, kui olime ära minemas. Igatahes soovitan seal käia söömas. Täitsa hea.

"Saiatädi" lauda stuffi toomas.

Rattad söögikoha juures. Siit võib näha, miks ja kuidas Peasultami ratas (paremalt teine) ei sobi teistega kokku.

Veel pilt sealtkandi loodusest. Pole paha (jälle öelda Villu Reilijani häälega)!

Edasi proovime külastada läheduses asuvat Presidendi maakohta, kuid sealt suunatakse meid tagasi ning ei lubata isegi niisama ringi vaadata. No, me siis ei hakka rohkem tülitama ka. Kui ise oleks president, siis ka ei tahaks, et igasugu alamad käivad luusimas mööda minu aeda. Ega mina ei tea, kes on kes või kes on hea ja kes paha. :)
Sõidame siis teisele poole ja ilmselt vist Karki-Nuias (vahepeal teeme ühes või teises kohas väiksemaid peatusi ja vaatame ümbrust) või kuskil sealkandis peab jälle tankima. Ilm on jätkuvalt ilus ja kõik väikelinnad ja muud asulad sealkandis alates Abja-Paluojast jätavad eriti korraliku ja hoolitsetud mulje, mida muidugi võimendab sügisene loodus ja ilus ilm. Teised räägivad, et Nõukogude ajal ja ka suhteliselt hiljaaegu veel oli koht täiega räämas ja üldse üks valus kolhoos. Nüüd on asjad selgelt paremuse poole arenenud. Tore!
Karksi-Nuiast sõidame põhja poole läbi mingi jõeoru ja teisel pool miski lossi hoovis oru järsaku serval peatume ja pikutame veidi. Kerge väsimus on ka ja vaade suurepärane. Hea meelega pikutaks seal veel tükk aega. Aeg aga surub peale ja palju on veel teha ja kohti käia.

Karksi-Nuia jõeorg. Esimene on Peasultani ratas.

Tsiklid Karksi-Nuia jõeoru serval teisest küljest. Vaata puud taga!

Lebohetk samas kohas.

Linnud lendamas Omaani.

Kõik koos veel samas kohas.

Vaata värve ja loodust.

Jätkame sõitu. Jõuame lõpuks Valgasse. Valgas pole ma samuti kunagi käinud. Ei olegi väga väike linn. Linnarahvas muidugi ikka vaatab, kui möödume. Sealkandis vist motojõugud pole kuigi arenenud tööstusharu veel. Otsustame, et kui juba seal oleme, siis käime ära ka välismaal ehk Valkas. Kes millegipärast ei tea, siis Valga-Valka on kaksiklinn, mille üks osa (Valga) kuulub Eestile ja teine osa (Valka) Lätile. Nüüd, kus on Schengeni viisaruum ja puha, ei ole isegi enam seda formaalselt dokumenti vaatavad piirivalvurit vahel ja võib otse Lätti sõita. Seda ka teeme (kusjuures enne tasus veenduda, kas id-kaart või pass on kaasas, sest ilma sellise isikut tõendava dokumendita on võimalus trahvi saada). Teeme Valkas kokku ehk mingi maksimaalselt 2km ringi, kui sedagi. Selle jooksul näeme vist mingit 4 kuni 6 politseiautot. Tundub, et seal ikka tööd tehakse või vähemasti paistab see nii. Miski kultuurimaja ees teeme peatuse ja vaatame ringi, et uudistada ja pilte teha. Platsil on ka väike tuuleveski. Kultuurimaja aknast piilub algul aeg-ajalt tädike, kes hiljem julguse kokku võtab ja tuleb ka õue rattaid ja meid vaatama. Tervitame ja ta tervitab vastu. Kohalik joodik haistab vist oma võimalust ja tuleb juttu tegema ja uurima, et kas meil pole abi vaja äkki (no ta võiks teed juhatada näiteks). Abi vaja ei ole ja seega küsib ta siis niisama natuke toetust. Oleme suuremeelsed ning anname mehele, ei mäletagi, mingi 5 või 10 krooni, mille peale vana ruttu minema kimab, õnnelik nägu peas. Mõtleme, et mida ta selle rahaga küll nüüd peale hakkab? Ostab Eesti poolelt ühe õlle, kui õnnestub paar krooni juurde sebida kuskilt? Igaljuhul nii ta on ja liigume kodumaale tagasi. Valga servas ühes "Statoilis" tangivad osad ja edasi on plaan liikuda Sangaste ja Keeni kanti, kus tahame külastada üht meie vana kamraadi Vana Jubedat.

Valka kultuurimaja ning peale on jäänud ka raha küsinud joodik vasakul.

Nn. veski ja Valka kultuurimaja.

Asumegi teele. Sõidame mööda väiksemaid teid ja huvitav on. Ajapikku keskmised kiirused kasvavad, sest aeg surub peale ning vahepeal nõuab sõit juba täit tähelepanu. Liigume peamiselt mööda väiksemaid teid nagu ikka. Ühel hetkel - Mulk sõitis kolonni ees - näen, et teeservas on üks Audi, mis nagu ootab meid lähemale ja siis sõidab risti üle tee, keerab ringi ja sõidab jube napilt Mulgi eest tagasi. Nagu meelega oleks oodanud ja sihtinud. Vaatan, et MIDA VIINA, RSK! Ära tahab tappa meid!? Mulk pidurdab ja keerab ratta ringi. Olen veendunud, et ta läheb selle Audijuhiga "vestlema" ning asun samuti ringi keerama, et sellest "vestlusest" vajadusel osa võtta. Siis aga muidugi selgus, et hoopis Vana Jube oli meile suurele teele vastu tulnud. Nojah. Jõuame tema valdustesse, siis muidugi suure käraga viimase olukorra arutamine ja seletamine. No pole hullu. Väga ilusas ja rahulikus kohas igatahes tal elamine. Nagu päris mõis kohe koos parkide ja värkidega. Pole vaja lisada vist jälle, et sügisesel ajal on eriti ilus. Vanade koeraspetsialistidena lähme külastama ka Vana Jubeda koera, kes on eemal kuuri juures pika keti otsas. Too on noor, väga rõõmus ja juba praegu tohutu kolakas. Proovin saada koera kaamerasse vaatama pildistamise ajal aga see eriti ei õnnestu, õigel ajal vähemalt mitte. Räägime Vana Jubedaga ja ta pakub kohvi. Vana Jube plaanib ka järgmise aasta kevadel meie ridadega liituda ja sellise vägeva selli üle on igatahes hea meel. Ta on väsimatu nagu hagijas ja alati valvel nagu öökull. Näoilme paneb aga väiksed lapsed nutma ning katkestab lärmakad vestlused. Sellepärast teda ka nii hüütakse sõprade seltsis. Ta on ka vana sõjamees, kes Balkanil sõjas käinud. Nalja ei ole!

Saabusime Vana Jubeda valdustesse.

No ei saa koera õigel ajal kaamerasse vaatama. Osasid mehi ka mitte.

Vana Jube kostitab kohviga, ise seisab püsti.

Kõik samas kohas vasakult: Mulk, Salakutt, Peasultan, S24, Mõisnik, Vana-Jube

Vaikselt hakkab juba hämarus peale suruma. Jätame siis Vana Jubedaga praeguseks hüvasti ja sõidame Viljandi poole. Sõit läheb juba sellise hooga, et mõnedel väiksematel ratastel nagu rohkem kuhugi minna enam polegi. Vägev sõit on. Jõuame Viljandisse ning seal tangime, kel vaja. Lepime siis kokku, et Mulk, Peasultan ja Salakutt lähevad õhtuseks olenguks söögi- ja peamiselt joogipoolist ostma ning mina ja Mõisnik käime veel kiirelt Paides ära ühel kohtumisel. Mõeldud tehtud. On juba päris hämar ning hakkame Mõisnikuga liikuma. Kuna nüüd on 2 meie kõige kiiremat ratast meiega, siis kasutame nende võimeid ning sõidame ööga võidu piltlikult öeldes. No olipas se hurja! nagu ütlevad soomlased. Paidesse jõuame ikka peaaegu pimedas ning käime kohalikus kultuurimajas teed joomas ning kohalike elanikega vestlemas. Kõik on tore aga koheselt tuleb jälle hüvasti jätta ja kihutamegi Mõisnikuga kahekesi tagasi Võhma kanti Mulgi valdustesse, kus pidime ööbima. Jälle on põrgulik sõit tühjadel teedel. Vägev! Jõuame ilusti Mulgi juurde hoovi murule ja juba peatumas ning siis, täiesti olematu kiiruse juures libiseb järsku tagumine ratas alt ja ratas ongi pikali. Ei mäletagi enam, kas jäin ise napilt kuidagi püsti või vast ise ka külili maas. Vägev. Esimene selline käntsakäimine käes. Nojah, kastene muru. Pole viga.

Vahetult peale minu kukkumist. Suhteliselt kehva kvaliteediga aga mis teha.

Teised on juba alustanud ning külla tulnud ka üks meie ammune kamraad Eku, kes pole küll tsiklimees aga niisama äge sell ning täiesti mõistlik ja usaldusväärne vana, kellega me juba ammustel aegadel tulest ja veest läbi käinud. Ta on ka Mulgi hea sõber. No igatahes nööbime õlled lahti, lärmame, käime saunas (vihad-värgid) ja õues külmas tõrres. Vägev on pärast jaheda käes õues hinge tõmmata, kere auramas. Selliste hetkede pärast tasub elada. Igatahes kestab mürgel hilise ööni...ise vajun kuskil peale 2 öösel ära ja jään otse kõlari äärde magama ning uinun mõne minutiga. Õnneks suutsin joomisega siiski piiri pidada ja tunnen, et hommikul arvatavasti on kõik ok. Oli tore esimene päev!

Õhtul tsiklid Mulgi sauna ees, kus möll toimus.

JÄTKUB....

Vabandused ja 1. detsember 1924 tähistamine

2008-12-01T02:56:00.004+02:00

Tervitused!

Kõigepealt pean kohe jälle vabandama veidi. Ketikoerad käisid nimelt sügisel ühel järjekordsel kuulsusrikkal mitte eriti sõjakal sõjakäigul kaugel kaugel Lõuna-Eestis, kus on nii külm, et isegi pingviinid ja jääkarud surevad ära. Külm on seal seetõttu,e t Põhja-Läti on nii lähedal. Niisiis teod on tehtud aga lugejateni pole ridagi jõudnud. No ja kuna mulle on hakatud aina rohkem ja rohkem survet avaldama antud küsimuses, siis teatan käesolevaga, et tegelen tolle retke kohta sissekande kirjutamisega. Õige pisut veel kannatust. Siiani paar kuud molutasin mõnusasti niisama. :) Aga õige pea on asi valmis.

Kuna saabus 1. detsember, siis mälestagem siinkohal 1.detsembril 1924 iseseisva ja sini-must-valge Eesti Vabariigi eest hukkunuid.

Neile, kes meie hulgast ei ole kõige teravamad pliiatsid pinalis, teadmiseks, et 1.12.1924 toimus punakommunistide riigipöördekatse I EV's, mis õnneks maha suruti. Hukkus üle 20 inimese Eesti Vabariigi poolel (sealhulgas kaitseväelased ja politseinikud). Kusjuures punakommarid (või vähemalt suur enamus neist) olid paraku eestlased. Õnneks lasti ellujäänud mässajatest 149 sõjakohtu otsuse alusel maha. Kena ja mõistlik tava. Sama asja on ka tänasel päeval näha/kuulda. Pane tähele Eesti Vabariigi vastaseid sõnavõtte ning ära jää niisama kuulama, vaid tegutse. Häid mõtteid viib punastele kohale sõnaosavus, mida õpi videost. Sõnaosavus tasub endaga kaasas kanda. :)

Väheke pidulikku muusikat ka tänase päeva puhul!

Punased rippumas.

Salakuti I personaalvägitegu e. PERV

2008-09-11T19:10:00.003+03:00

Nii, katsun nüüd olla tublim ja tihedamini blogi täiendada ja ehk mitte nii pikkasid lugusid kirjutada ning alati mitte ka piltidega ülekallata (hea mees, kes lubabki!)
Igatahes on lugu nüüd järgmine, et vahepeal on leidnud aset selline sündmus, mida ei tohiks mitte jätta kalevi alla peituma, vaid rahvale teavitama, et neis ikka lootus säiliks.

Sedakorda on personaalse vägiteoga e. PERV'iga hakkama saanud meie vapper Salakutt. No, mis täpsemalt, sellest kohe varsti.

Nüüd jõuangi sinna, kust oleks võinud tegelikult ka alustada (parafraseerides Jaan Rannap'it). 31.08.2008 õhtul sain ootamatult kõne, et asi nii, et Salakutt ja Mõisnik lähevad sõitma Aegviidu poole ning mingid bitches'id (see pole halvustav väljend naisterahva kohta...see on lihtsalt karm ja macholik mootorratturi kõnepruuk) on neil kaasas ja väike tiir teha. Noh, kurat, ma olin küll kergelt külmetunud, sest olin iseloomu treenimiseks (ja naabrite akendest sissepiilumise eesmärgil) just eelmisel päeval 15 tundi märgade pükste ja palja kerega puu otsas istunud aga see selleks. Lubasin ka kohale tulla ning igatahes tunni pärast kohtusimegi Tallinna idapiiril. Kogunud grupi kokku, hakkasime liikuma mööda Peterburi maanteed ning üldiselt külastasime Piibe mnt. "lennuvälja" ning Nelijärvel miskis kohvikus tegime ühed kohvid. Sealt edasi enne Jänedat pööre paremale ning kuni Tartu mnt. äärde Koseni ja sealt omakorda Tuhala "nõiakaevu" juurde. Kaevu juures oli selline sündmus, et nägime siili. Pildid ohtlikust loomast ja saadud psühhotraumast on visad kaduma. Noh, Tuhalast pidi Mõisnik enda sõnul maru hästi teadma salajast otseteed, mis teekonda pidavat lühendama. No teadagi, vihma hakkas sadama, läks pimedaks ja sõitsime mingit vale teed pidi aga lõpuks läks kõik ikkagi hästi ja jõudsime välja Kohila juures bensiinijaama lähedal. No sadas juba täitsa ohtralt, seega suund Tallinnale, Luigel peatus korraks ning vaatasin, et väänamisega saan oma Magnal leegid summuti otstest välja, mis oli lahe. Noh, probleem oli sellega, et minu värskelt remonditud uued tagumised suunakad ja teised tuled olid saanud enne kannatada ning ühesõnaga tagumine sõidutuli ei töötanud ning see on pimedas mõnes mõttes ohtlik, kui sa just ei ootagi, et mõni Endel või Valdur sulle pimedas vihmasel õhtul autoga otsa sõidab...no see poleks ka tema süü. Veel veidi sõitu ja Tallinnas olimegi. Salakutt tegi enne ettepaneku veel sõitma minna, kuid teised loobusid ning mina ka peamiselt tehnilise jama ning ebapiisava vihmasõidu riietuse tõttu. Anyway...

SIIT EDASI HAKKAB NÜÜD SALAKUTI VÄGITEO KIRJELDUS REAALSELT:

Salakutt saatis oma kaaslanna koju ja hiljem tuli Tallinnasse kaarti uurima ning otsustas siis kell 01.30 paiku öösel (01.09 varahommik) üksinda sõitma minna. Seda ta ka tegi. Alustas siis Tallinnast ning sõitis mööda Peterburgi maanteed Jõhvi, Jõhvist lõunasse Tartusse, Tartust Võrru, Võrust Valgasse, Valgast Pärnusse ning Pärnust Haapsallu. Haapsalust üle vana maantee üle Keila Tallinnasse tagasi. Seega läbis järjest 809km (tankimise/söögi-suitsu pausid välja arvata), kulutas sellega 49,65 L kütust ning u. 11 tundi aega. 01.09.2008 lõuna paiku oli tagasi alguses. Öösel sadas üle Eesti suuremas osas paikades kõvasti vihma.
Muljed olid nii, et ise väidab, et praegu kohe uuesti üksinda ei viitsiks sõita, et 11 tundi omi mõtteid mõelda ainult. Käed olevat vahepeal ikka väsinud ja libedad olnud, sest kindad olnud kehvad ja vettinud ära. Ta pannud kilekotid peale ning need on libedad. Muidu suht vägev. Korra tundnud ka hirmu, kui kuskil kurvis vihmaga ülilibedaks muutunud siledal pigilaigul esiratas libises tublisti. Ratta olevat ikka tubli vingerduse järel otseks saanud. Tuletame siis lugejale meelde, et Salakutt sõidab Kawasaki Vulcan 1500 Nomad'iga, mis on küllaltki suur ja raske ratas.
Niisiis ongi esimene PERV kirja pandud pikal ja kuulsusrikkal Ketikoerte vägitegude loetelus, mis hakkavad kindlasti tulema riburada pidi ning mille ettelugemisel hakkab alati päike mitu korda enne looja minema, kui asi etteloetud saab. Kui on rohkem küsimus või tahate muidu tunnustust avaldada või siivutuid ettepanekuid teha (oodatud on peamiselt ikka ettepanekud naisterahvastelt ;) ), siis pange need meie blogi kommentaaridesse või saatke mulle elektrooniliselt ning edastan need kindlasti ka meie võitlejatele.

Salakutt ja tema Kawasaki Vulcan 1500 Nomad täisvarustuses (S24 arhiivi foto)

Teine retk - Femina mors anima

2008-07-20T18:30:00.195+03:00

Tere taas, tublid lugejad

Olgu ma neetud, et hakkasin vabatahtlikult kroonikuks ning pean nüüd meie vaprate Ketikoerte juhtumisi üles tähendama. Muidu poleks väga vigagi aga sedakorda käisime või õigem oleks vast öelda sõitsime umbkaudu 1400 verstase retke läbi, mille käigus kogesid meie võitlejad nii kõrget meeleolu, kui karme kannatusi (N: kange alaselg või valutav pea pärast marulist õhtut). Oli nii meeliülendavaid kordaminekuid, kui ka traagikat. Pilte kogunes tohutul hulgal ning kuna meil veel oma kodulehte ei ole, siis algselt planeeritud 300st pildist (mis oli umbes 10% kõigist piltidest) sai ka kõvasti vähem pilte üles pandud. Vastsel juhul oleks seda blogi kannatanud vaadata ainult rängalt kiire netiühendusega. Kusjuures, see blogikeskkond ei kuva ka paljusid asju nii nagu siin minule paistab. Eriti suur häda on Internet Exploreri kasutajatega...minge Firefox'ile üle parem. :) Olgu siis pealegi, hakkan siis tasapisi mälu järgi teile, kallid lugejad, kribama Ketikoerte juhtumusi Teisel Retkel

Mitte kuigi kaua peale Esimest Retke oli igaljuhul valmis plaan teha Teine Retk. See pidi tulema juba võimsam ja palju kuulsusrikkam, kui esimene. Tõele au andes oleks juba Esimene Retk tulema mitmepäevane koos varanduste ja võõramaa printsesside röövimistega jne., kuid üksuste formeerimise käigus selgus, et esialgu arvestatud väed olid täpselt 50% võrra vähenenud. Seega tuli tol korral suuremast saagist suu puhtaks pühkida esialgu ning piirduda sellise rohkem ühepäevase maneevriga. Anyway, mõeldud-tehtud. Kurbusega tuleb tõdeda, et mõned mehed vedasid meid taas alt, kus juures altvedajate nimekiri kattub 66,(6)% eelmise retke altvedajate nimekirjaga. Jah, teate ise küll, keda ma silmas pean! Just teid kahte! Kui järgmine kord ka ei tule, siis langeb teile osaks kohutav kättemaks. Teie naiste hala kostub Riia linnani. Parem oleks tulla ühesõnaga! ;)

Positiivsetest uudistest aga seda, et Ketikoerte põhikoosseisuga liitus aga kartmatu, väsimatu ning alati valvas jäljekütt nimega Salakutt. Õigupoolest kutsuti teda kunagi aegade hämaruses (oli vist Muiste Vabadusvõitluse ja Liivi sõja vahelisel perioodil) Salakütt'iks, kuid Jam-Zapolski ja Pljussa rahulepingute salaprotokollidega kaotati rahvusvahelisest klaviatuuri layout'ist "ü" täht ära, seega muutus nimi Salakutt'iks. Ega rahvusvahelise õiguse vastu ei saa nii kergelt, kuigi Ketikoertel on pikemas perspektiivis sundida maailmale peale ainult täpitähtedel põhinev süsteem, kuid see vajab veel kaalumist tehnilisest küljest.

Igaljuhul vedelesin 2. juuli õhtupoolikul rahulikult voodis ning vaatasin telekast mõnusalt mõttetuid saateid. Eelmisel õhtul olin käinud populaarse ja noortepärase vokaal-instrumentaalansambli Slayer kontserdil ning kuulmine polnud veel päris taastunud. Ühel hetkel hakkas peas kerima häiriv küsimus: "Kas ma ikka mäletan õigesti, et sõidame välja neljandal? Äkki oli see ikka hoopis neljaPÄEV?" 3 korda võite arvata muidugi, mis on õige vastus - loomulikult väljasõit järgmise päeva hommikul kell 7. Omfg. Et mitte lugejat tüütada rohkem sellega, siis kinnitan, et järgmise päeva hommikul oli baasis platsis ning ajasime Mõisnikuga ratsudele hääled sisse. Plaanis siis kolmepäevane matk Eesti saartel. Probleemidest võiks siin välja tuua sadulakottide puudumise (mõni nimetab neid ka küljekottideks). Selle lahendasime (oih, peaaegu oleks juba kirjutanud "elegantselt") nailonvõrkudega, mille abil mina näiteks väiksema seljakoti tagumise istme külge kinni tõmbasin. Püsib isegi! Kes lugenud varasemaid jutte, see mäletab probleemi tagumiste suunakatega - kannan ette, et porbleem pole lahendatud. Siiski on kõik osad ja värgid lõpuks olemas ning ootavad vaid tegemist. Paraku saabusid viimased vajalikud vidinad 2 päeva varem ning ei hakanud asjaga tegelema, sest juhtmestiku sättimiseks oleks tulnud tagant lahti katkuda.

ESIMENE PÄEV

3. juulil kell 7 sõitsid siis S24 (hei, see olen mina, vaadake mind!) ja Mõisnik Tallinnast baasist välja ning vurasid läbi linna Pärnu mnt.'d mööda peamiselt. Linnapiiril Statoilis paagid täis, limonaad kotti ning edasi Lihula poole. Lihula juures tanklas pidime kohtuma kell 9.00 Mulgi ja Salakutiga. Reis Lihula tanklasse läks hästi. Ilmaga oli õnnistanud ning tuju suurepärane.

Mõisnik ratta seljas vahetult enne väljasõitu. Paistab ka S24 ratas seljakotiga.

Meenus miskipärast järgnev lugu: Missä miehet ratsastaa! Kui nüüd kellegi pole huumorimeelt või ei kannata väikest hevi ära, siis see võib kohe perse kerida! Haha! :D Ma mõtlen seda tõsiselt. >:-I
Ausalt öeldes ega suurt sellest muud ei mäletagi...mingil hetkel vist hakkasin Magnaga (minu hobu) peale ristmikku Mõisniku arvates liigselt musklit näitama ning ta kihutas mingi 400 km/h mööda, et mind n.ö. korrale kutsuda. Nojah...aga kuradi hästi mu chopper ikka kiirendab! :) Tehase arvates kuskil samas klassis, kus näiteks Bugatti Veyron - autopeded - nuuks-nuuks! - aga maksab umbes 300 korda vähem (ratas siis)!

Väga (esmapilgul) uskumatu lugu juhtus aga Lihula tankla juures. Nii, kui olime keeranud trassilt ära tankla juurde, nägime metsatuka tagant välja tulemas Mulgi ja Salakuti ratsusid. Milline ajastus - 15 sekundi sisse. Järele mõeldes aga annab see selget tunnistust, et aastatega sissetöötatud meeskonnatöö ning meeletu ettevalmistus tasus ära. Ketikoerad hingavad ühes rütmis ning on telepaatiliselt ühenduses. Vaenlased värisege!

Põhikoosseis Lihula tanklas (vasakult: Salakutt, S24, Mõisnik, Mulk)

Salakutt Kawasaki Vulcan Nomad'iga (1500) Lihula tanklast väljasõidul

Mina ise Lihula tanklast väljasõidul kurjasid märke näitamas.

Lihula tanklas sai tehtud ühed kohvid ning üksteise tsikleid imetletud. Peamise tähelepanu osaks sai muidugi Salakuti, kui uue võitleja ratsu...no ja mitte päris asjata. Tegemist ju 1500se Kawasaki Vulcan Nomad'iga. Midagi pole öelda, vinge ratas ja läigib, kui põrguline. Rakendame ühe juhuslikest tanklakülastajatest fotograafi ametisse korraks ning tundub, et ta on ise sellega täitsa rahul. Kes see ikka ei tahaks karmide mototsiklistidega hästi läbi saada. Kuna tanklas erilisi suuri sündmusi esialgu rohkem ei esine, siis hakkasime liikuma edasi Virtsu poole, kust praam mingi 10 või 10.30 (kurat seda enam mäletab aga pakuks ikka, et 10.30) pidi väljuma. Kõik läheb sujuvalt. Püüame pilke. Tsiklitega on vägev värk see, et saab vist alati praamile ning ei pea üldises järjekorras ootama. Sõidetakse kohe esimeste autode kõrvale järtsis ning siis praamile kas esimesse või tagumisse otsa saab alati peale (nagu selgitas üks sadamas ja praamil töötav meremees). Mõistlik süsteem imo. Ahhaa...praami ootas ka miski chopperiga tibi (musta värvi Intruder või Marauder oli). Mõisnik, libeda sellina muidugi tegi kohe juttu ning tibin polnud ka meist üldsegi häiritud ja suhtles vabalt. Viibis ka terve praamisõidu meie suurepärases seltskonnas.

Kolonn (hea termin, eksole?) liikumas Virtsu suunas.

Teel Virtsu. Pildile on jäänud Salakutt'i ratta esiosa.
Eriti pane tähele mugavat sõiduasendit.

Kõik juba praamil. Uus tuttav on rakendatud koheselt fotograafiks.

Salakutt üritab tõestada, et ta tuleb rahus. Yeah, right! Teine käsi peidab nuga.

Mototibi meeskonnaga suhtlemas. Ammutame teavet kohalike olude kohta.

Siinkohal teen väikse vahepala. Praami oodates sõitis meie ette miski vana tsikliga ning trügis esimesena praamile. Meil algajatena oli algul kerge hämming ja segadus (mõtlesime, et mingi oma mees seal praamil vms?) ning jäi mehele ütlemata üht-teist. Edastaks siinkohal hoiatuse: järgmine kord sa "tagasisidest" ei pääse sellise käitumise korral!

Avastasin, et ettetrügijast tropp on kogemata pildile jäänud, kui kajakaid jäädvustasin. Sama kes all paremal näoga kaamera suunas on.

Sellega on nüüd korras. Igatahes praamisõit oli kiire ja korralik. Mõisnik lobises uue tuttava mototibiga ja ega seal suurt muud ei olnudki. Klõpsisime mõned pildid siiski. Meenus veel praegu, et praamile tuli meie järel veel üks äge kõhukas vanem sell. Lenks oli meeletult üleval ning sünged raudristi kujulised peeglid küljes. Vestlesin temaga väga põgusalt praamile tsikleid parkides. Uuris, et kas läheme puhkama või matkama ja nii. Ise pidavat olema Virtsu vana ning Orissaares käima töö asjus. Mõnus töö igatahes. Käesolevaga soovingi jõudu ja jaksu sulle, Virtsu Vana! Praamilt maha tulek ka muretult ning Virtsu Vana pani meist mööda edasi. Meie cruisisime rahulikumalt ning meie uus tuttav mototibi liitus meie grupiga. Täiesti kenasti läks sõit Liiva asula poole, kus pidime kohtuma Taadiga, kes meie kauaaegne kamraad ning ühtlasi kohalike oludega suisa hästi kursis. Lubas olla meile teejuhiks, sest oli enda käsutusse saanud hiljuti just täiesti korraliku Yamaha Virago. Peagi olimegi Liival ning mototibi läks lehvitades edasi oma teed. Mõne minuti pärast saabuski Taat ise. Tekitasime Liiva kaupluse juures parklas mõningal määral elevust. Vanemad härrad käisid asjalikul pilgul tsikleid hindamas ja lapsed -naised rõõmustasid ümberringi. Tervitanud korralikult ning esimesed emotsioonid välja elanud - pildid teinud, jäädi kaupluse kõrval suure Saare maakonna kaardi ette seisma ning edasist teekonda planeerima.

Planeerimise faas kõrghetkel.

Rattad Liiva poe juures. Kohalikud inimesed käivad tehnikaga tutvumas.

Kaua see ei võtnud. Otsus oli sõita kõigepealt Orissaaresse, tankida ratsud ning ennast ja siis vaadata edasi, mis saab. Mõeldud-tehtud! Formatsioon tuli järgmine sõidul:

1) Taat, kui teejuht ees (Yamaha Virago 535)
2) Mõisnik, kõige pädevama motoristina toetas teisena (Suzuki GSX 1100)
3) Mina kõige n00bimana keskel (siis vähemalt arvasin nii) (Honda VF 750 CR "Magna")
4) Salakutt raske ja läikiva masinaga julgestas neljandana (Kawasaki Vulcan Nomad 1500)
5) Mulk, Eesti lipu lehvides lõpus kattis tagust (Honda Shadow 600)

Algul alustas meie teejuht sõitu mõnevõrra lubatust aeglasemalt ehk siis kuskil 80 km/h, mille kohta aga esimeses peatuskohas (Muhu ja Saaremaa vaheline tamm) tegi Mõisnik märkuse ning soovitas liikuda üldisest voolust (või kiirusepiirangust) 10-15 km/h kiiremini vältimaks möödasõite grupist ja gruppi vahele trügimisi. Tammil tehti pilti, mingid turistid lehvitasid ja piidlesid meid hoolega.

Sõit jätkus Liiva'st edasi Saaremaa poole. Mulk näitab taas fotoskillze.

Kolonn on tammil. Järjekord: Taat, Mõisnik, S24, Salakutt ja Mulk (fotograaf)

Taat näitamas, et suudab ka vasaku käega paljakäsi (kindas) telliskive lõhkuda.

Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm...

Edasi siis Orissaare suunas. Sellises grupis sõit on ikka teine asi. Täitsa meeliülendav ja äge värk...sama paistavad arvavat ka paljud õnnetult autodega vastu liiklejad, kes meid varjamatu imetlusega uudistavad. Igaljuhul kimasime mürtsti Orissaarde, tankisime rattad ning kaalusime, kus endid tankida. Taat arvas, et seal samas Orissaares on täiest rahuldaval tasemel kohvik või söögikoht, kuhu oleks paslik korra maha istuda keha kinnitama. Kõik on nõus! Koha nime muidugi olin juba unustanud aga piltidel zoom-tehnoloogia abil õnnestus tuvastada, et tegemist oli "Valge Hobuse Trahteriga". Täiesti mõistlik ja tore koht - Ketikoerad soovitavad. Mulle tegi baaridaam kohe ka komplimendi, kui palus ennetavalt kasutada kokakoola pudeli avamiseks avajat, mitte aga enda hambaid ning eriti tungivalt palus mittekasutada avajana lauaserva. Hakkab motogängi mõõtu asi minema. Kohalikud elanikud peavad juba hulludeks mürglimeesteks. Roughness +1. Istume välja, toit on hea, teenindus samuti. Ahaa...enne trahterisse astumist kohtame juhuslikult ühte endist kamraadi, kes seal kandis puhanud oli. No kurat, kuhu sa ka ei lähe, ikka keegi tuttav juba platsis. Olevat puhanud ja kogu aeg vihma sadas, nüüd puhkuse viimasel päeval - ilm ilus. Noh, mis siin öelda - isiklik tragöödia - nagu kunagi kroonus tavatsesid allohvitserid öelda kõiksugu kurbade lugude peale. Söödud, hakkasime sättima minekule. Vahepeal kõndis mööda ja tervitas meid "Venezuela" kirjaga meremehemütsi kandev vanahärra, kes ei olnud küll purjus aga kaugeltki mitte kaine. Soovisime tallegi jõudu. Hiljem tagasi tulles hakkas sama härra Mulgile mingit merevee temperatuuri teemalist lühiloengut pidama miskipärast. Ei noh...aga siis vist sai ise ka aru ja viisakalt jätsime nägemiseni.

Salakutt Taadile Orissaare tanklas demomas praamil nähtud chopperimehe sõiduasendit. Umbes nii oli tõesti, minu sõna selle peale.

Taat ja Yamaha Virago at their best. "Pole paha!" <- ütle Villu Reilijani häälega. Valge Hobuse Trahter Orissaares. Külastage, täiesti okei (not gay) koht.

Nämm-nämm. Kollase särgiga Salakutt, tema taga Taat, paremal taga mina toiduga väga hõivatud ning paremal ees Mulk.

Orisaarest edasi minek. Salakutt'i Vulcan esiplaanil. Vägev, kas pole?

Esimene peatuskoht on kena koht Maasi linnus. Sõit läheb ladusalt. Grupissõidu probleeme ei paista kellelgi olevat a'la ei suuda ära otsustada, millisel positsioonil ta sõidab teiste ja tee suhtes. Maasi linnus tundus olevat teataval määral populaarne vaatamisväärsus, sest välismaiseid turiste oli tiirlemas üle ühe. Meelde jäi, et üks grupp neid olid minu hinnangul kas poolakad või kuskilt Balkanilt - mingi slaavi keel igatahes. Igaljuhul tegemist siis kunagise sõjalise rajatisega, mille peamine eesmärk ilmselt peale kohaliku väiksema garnisoni majutamise, oli Saaremaa ja Muhumaa vahelise meretee jälgimine. No ma ei soovita nüüd selle info põhjal päris enda pea peale kihla vedada, kui kunagi peaksite nüüd Maasi linnuse ajaloo peale kihla vedama hakkama (no kuskil õllekapa taga). No ma ei hakka siin lugejaid tüütama vaatamisväärsuste üksikasjalise kirjeldamsiega. Võite ise piltidelt vaadata. Igatahes on mingi küngas ja selle all võrdlemisi muhedad võlvidega ruumid. Ilus merevaade künka otsast ja puha. Samas on kiosk, kust võite kalli raha eest mingeid nipsasjakesi kokku poodelda. Mulk alustab kohe laisklemist, kui linnuse juurde rannale jõuame.

Vaade ülalt alla ja merele.

Linnus seest. Täitsa ängas, kas pole? Valgused ilusti pandud ja puha.

Jätkame reisi mööda Saaremaa põhjapoolset rannikut. Vahepeal on super teed: hea asfalt, liiklust peaaegu ei ole, ilus ümbrus ja üks mõnusalt järsk kurv teise otsas. Kurvid pole liiga järsud aga just sellised parajad. Mmmmm...mõnus. Hiljem teistega muljetades selgub, et jagatakse täielikult emotsiooni teelõigu suhtes. No saab harjutada hoolega kallutamist ning rehve külgsuunalt kulutada. Ühel hetkel aga muutub tore kurviline asfalt täiesti mittetoredaks kurviliseks kruusaks. Kurat ja põrgu! Meie teejuht Taat aga ei paista nagu teekattemuutusest suurt välja tegevat ning sõit jätkub uljalt 90-100 km/h. Taat kihutab mööda kruusa nagu vana krossiäss. Mõisnik suudab tal veel sabas püsida aga alates minust hakkame maha jääma. Imestan ja mõtlen, et Taat vist peab küll palju sõitma ja kogemusi olema omandanud, et sellisel teel sellist sõitu teeb. Kohe jõuab kätte minu jaoks ka kogu reisi kõige ohtlikum hetk. Kiirus on 80-90 km/h ning enne järjekordset kurvi veidi hoogu vähendades näen, et see vasakkurv on järsem, kui teised, ääras on kraav ja mingid palgid ning kruus on eriliselt pehme ja lahtine. Üritan veel viimses väes pidurdada, mis osaliselt ka õnnestub, kuid olen jäänud hetke hiljaks ning pean piduri vabastama, ja üritama kuidagi läbi tüürida kui soovin mingitki lootust endale jätta. Kruus ja inerts tõmbavad masinat ühes koos kraavi poole, selg on hetkega külma higiga kaetud. Mõtlen:"Kurat, siit ma vist küll välja ei tule ja ongi käes esimene mats!". Viimses väes üritan meeleheitlikult ratast veel vasakule kallutada/keerata ning tunne, et hakkab alt ära libisema ja käest minema. Kuigi õpetatakse, et nii ei tohi teha, siis ikkagi refleksiga toetan vasaku jala maha ning saan tugeva löögi teelt jala pihta. Tunnen, et tugev põrutus käib läbi põlve ja üritab seda murda. Siiski õnnestub end päästa kraavi sõitmast. Raisk, põlves on valu, mis iseloomulik põrutusele (fighterina pole see esimene kord sellist tunnet kogeda). Õnneks annab valu varsti järgi ning tundub, et seekord sidemed ei rebenenud ega luud murdunud. Pärast räägib Salakutt, et oleks samas kurvis tolmust tingitud halva nähtavuse tõttu mulle peaaegu tagant otsa sõitnud...ütles, et napikas...meeter jäi puudu. Tal olid ka väga ärevad hetked olnud. Imestan jätkuvalt, et kuidas esimesed tüübid sellist kiirust suudavad säilitada. Nii vahepeal on jälle asfalti, mis laseb hinge tõmmata. Läbime Leisi asula ja liigume suunaga läände, läbime ka Metsküla ning plaanime sõita Panga'le, kus pidi olema võimas vaade. Peale Metsküla, hakkab taas uus lõik kruusa. No vana schnitzengruber küll! Taat ja Mõisnik panevad ees jätkuvalt hullu. Ma ei hakkagi üritama sama teha. Läbime mõnedsajad meetrid ja paar kurvi kõige rohkem, kui järsku näen eespoolt suurt tolmupilve ning Taati oma Viragoga seal keskel. Sündmused ei arene aga enam mitte keset teed, vaid tee servas. Ratas kaldub vasakkurvis paremale välja ning hakkab külg ees libisema. Taat üritab ratast veel õigeks juhtida ja päästa olukorda. Hiljem tagantjärele tarkusena võib arvata, et tal oleks hea olnud lasta end vasakule küljele pikali, kui tundis, et asi hakkab ära minema vms. Igaljuhul üritas Taat suhteliselt püstises asendis olles olukorda lahendada ning õnnetul kombel haakus külg ees libisev ratas kuskil väikse mätta taha kinni ning viskas end teisele küljele ringi (koos juhiga muidugi). Korras oligi! Pikali nii ratsu, kui ratsanik tolmupilves. No aga ega see väike asi meest veel ei kõigutanud (ilmselt ehmatusest ja hetkelisest segadusest) ning vana kargas püsti, kohe ratas ka kõrvale ja üritas seda käivitama hakata. Meie teised peatusime ja parkisime endid ka ära ning hakkasime Taati rahustama ja soovitasime kerge ülevaatus teha eelkõige mehele endale ning rattale. Ülevaatuse tulemused järgmised:

1) Taadi vigastused: parema rangluu murd (kinnine), kerge ehmatus, jope tolmune

2) Ratta vigastused: parempoolne jalatugi murdnud, peeglid ja lenksuotsad ja nipet-näpet kriimustatud.

No kuna kõik grupi liikmed on meil muuhulgas esmaabi suhtes koolitatud ning ennegi tihti kriisiolukorras viibinud, siis jäädi rahulikuks ja rõõmsameelseks. Isegi Taat ise muheles kergelt, endal käsi kaenlas, kuigi vahepeal tegi jälle valugrimassi. Selgitanud välja, kus me enam-vähem asume, helistasin 112 ning peale lühikest vestlust lubati saata kiirabi. Igatahes oli hea, et operaator tundis kohalikku piirkonda ning sai minu selgitustest hästi aru. Meeldiv! Umbes
poole tunni pärast saabuski kollase-punase kirju auto. (Vahepeal kutsume samasse kohta järgmiseks Virago juhiks meie Saaremaal elava kamraadi S20'ne, kelle juures pidime niikuinii öösel peatuma.) Auto polnud igatahes veel seismagi jäänud, kui autos istuv arstitädi nägi Taati ning naerma puhkes. Kohaliku mehe värk - kõik tunnevad sind. Lühidalt siis uuriti, mis värk, pandi Taadil käsi sidemaga kaela ja tehti taguotsa valu vaigistavat süsti. Sellise süsti üldine tööpõhimõte: taguotsa tehtav valuvaigistav süst tuleb teha nii valus, et pärast muud valu lihtsalt enam ei pane tähele ja oled rahul, et sulle rohkem sellist süsti ei tehta (ei julge midagi öelda parem). Arstid otsustavad Taadi endiga kaasa võtta ning õhtupoole selgub, et asi vajab operatsiooni ning operatsioon on järmisel hommikul kell 9. Taat ise on küllaltki rõõmsameelne. Tubli vana! Meditsiinilistest operatsioonidest teile üks lahe pala.

Kaadreid kohe peale matsu. Uuritakse, kas ratas veel funkab. Pange tähele Taadi tolmust selga.

Mõisnik teostab rattale tehnilist ekspertiisi.

Asjatundjad liiklusõnnetuse põhjuste üle artlemas. :)

JÕUD!!!! Mõisnik demomas atleetlikku kehaehitust. Hiljem tuleb veel!

Mulk kasutab kiirabi ootamise aega konstruktiivselt.

Kiirabi jõudski kohale. Teenusega võib rahule jääda.

Üldvaade südmuskohale. Taati remonditakse kollases autos parajasti.

Vaade sündmuskohale sõidusuunalt. Näha rohus ka väljasõidu jälgi.

Ja käsi ongi kaelas. Taat ise juba täitsa rõõmus ka. Arstid tunnevad ametit.

Okei, vaatan, et tekst hakkab väga lohisema juba. Igatahes saabus varsti S20 ja võttis Virago üle. Ratas läks kõik tööle ja puha ning lasi endal sõita. Ainuke ebamugavus, et parem jalg tuli hoida mootori peale ning nagu S20 hiljem Kaalis kurtis, tegi jalgpiduri kasutamise väga ebamugavaks. Igatahes tulime mööda teid, nüüd taas enam-vähem mööda rannikut. Põgus peatus Angja tuulikute juures ja edasi Kaalisse. Kaalis taas pildistamine, väike ekskursioon kraatri juurde. Seal aga haises miskipärast ja üldiselt oli kõik samamoodi, kui viimati. Seega võtsime suuna Kuressaarele. Ees läks S20 ja teised samas järjekorras, mis enne. S20 tabas ka grupissõidu teema kohe ära ning mingeid liigselt huvitavaid seiku teel õnneks aset ei leidnud.

Kolonn jätkab sõitu Kaali ja Kuressaare poole. Taati asendab ees S20.

Suvaline pilt teelt. Põhiobjekt peaks olema see sibulakuplite süsteem seal ilmselt. Ei tea, mis asi või mida üldse. Mulk pildistas. Tee paistab ilus.

Angja tuulikud. Ebaproportsionaalselt palju turiste oli. Kui meie tulime, siis enam tuulikuid suurt ei vaadatud, vaid rohkem meid.

Mina ja Mõisnik Angja Tuulikute juures maanteel.

Kaali poe juures parklas. OstmÖnu. :D

Haisev Kaali kraater ise.

Kõik koos kraatri nõlval. Fotokas on jälle kuskile kivile sätitud pildistama.

S20 veel Kaali poe juures võidukalt Virago seljas. Seljataga jätkub ostumÖnu.

Jõudsime edukalt Kuressaarde. Linnas tõmbasime jälle kõvasti tähelepanu. Ühel hetkel aga oli meie grupi ees Eesti numbritega ameerika auto, mis tundus, et hakkas kohe nagu spetsiaalselt hästi aeglaselt liikuma, kui meie taha jõudsime. Seejärel veel hakkas sooritama ootamatuid ja järske pidurdusi ning siis lasi jälle mõned meetrid edasi ja uuesti. Mida viina, raisk! Esimesed mehed andsid signaali, mida oli kuulda aga oleks võinud olla rohkem. Seega, mis seal ikka, sidurid alla ja kõvasti gaasiga "paugutama". See paistis autos viibijaid ehmatavat ning kui kõik sõidukist möödusid ja kurjad näod enam-vähem vastu auto küljeaknaid surusid, siis autos viibinud tegelased ei teadnud kuhu oma kohkunud nägusid peita ja pilku suunata. Lõpetuseks oletasime, et ehk mingid jobud turistid, kes suunatuled ja asjad ära unustanud. Nii, siinkohal peaks vist selgitus andma retke alapealkirja kohta, mis pidi olema "femina mors anima" ehk nagu me kõik koolist mäletame "naine on hinge surm". Osa põhituumikust paistsid olevat tulnud ajutist vabadust nautima selle loosungi all, kuid teine osa muidugi oli suutnud juba tuttavaid neide kutsuda Kuressaarde. Niisiis läksime kõik koos kohtama ühe tuttava saarepiigaga. No ja tuligi linalakast neiu meiega kaasa mõneks ajaks. Edasi juba S20 residentsi. No uhkelt on ehitanud ja vägev aed ja puha. Tehakse jälle pilti ja plaane. S20 pojad uurivad ka rattaid ja vähemalt üks neist saab ka pisikese sõidu osaliseks. Nüüd kohalikku poodi õhtuks stuffi varuma. Ega need õlled ise kohale ei kõnni (kahjuks). Õlle ja lihasaadustega, eriti viimastega, tuleb kerge overkill. Samas jäägu parem üle, kui puudu. Poe juures asjad autole ja auto läks neid viima.

Peale Kuressaaret olemegi kohal S20'e valdustes, kus lubatakse ka ööbida.

S20 poegadega, Mõisnik taga ja Mulk paremal.

Puhkehetk kaardi all. Ka pidavat teekond kaardi lähedal paremini meelde jääma.

Juhuslikult kohtasime seal samas poe ees aga ühte meie kunagist kamraadi Jurakat, kes ka sealkandis tsikliga ringi tiirutas. Vaja on veel käia Sõrve Sääres ning Jurakas, kui kohalike oludega kursis olev vana, hakkab teejuhiks. No ja läkski sõiduks. Tehumardis jälle põgus peatus. Noh jah, peale seda lahingut pole seal ilmselt suurt midagi põnevat toimunud, võib edasi sõita. Ilm on juba õhtupoolne ja väga mõnus on sõita. Tunne on selline, et sõidaks või öö läbi hommikuni välja. Üldse on saare teed jätnud äärmiselt positiivse mulje. Jõuamegi Sõrve Säärde. Imestan, et seal ka kaupmees veel sellisel kellaajal teeb äri. Enne meid on kohal 2 Saksamaalt pärit mootorratturit, kuid jutuks eriti ei lähe miskipärast. Koperdame ringi, vaatame mingeid vanu dzotte ja värke. Kõht on väga tühi. Teised lähevad kohe algul kaupmehe juurde uurima pakkumisi, kuid mina vaatan, kuidagi kergelt kinnise ja hüljatuna paistva, ilmselt mingi kohviku hoone juurde. Ära sa ütle! Üllatus on suur, kui avastan, et nad on open for business. Ülejäänud seltskond ostis kaupmehelt juba t-särke. Igatahes otsutame seal ka söömingu teha. Kohviku pidaja teatab metsseaprae hinna, mis pole väikeste killast. Pärin selle suuruse kohta. Vastatakse:"No, ma teen teile suuremad!" Läheb kaubaks. Igatahes mõnus koht väljas mere ääres istumiseks ja olemiseks ning prae suurus ei tee kohale häbi. Hiljem tuuakse meile külalisteraamat, kuhu jätame märgi maha ning kohviku omanikule lehvitades sõidamegi juba Karu järve poole.

Kiire vahepeatus Tehumardis enne Sõrve sõitu. Mõisnik, mina, Mulk, Salakutt ja Jurakas. Nõme koht - ma ei hakanud kiivritki ära võtma.

Sõrve tipus. Väike ülesvõte veel ratastega. Keskel Juraka bike pilti rikkumas. :)

Sõrve majakas. Millegipärast tuletas see koht meelde "Muumipapa memuaare".

Minu suureks imestuseks oli see koht sel õhtul avatud. Wohaa! Ilus taevas ka.

Väsimus hakkab ligi hiilima ning võetakse mugavamaid asendeid. Jurakas istub, S24 pikutab.

Salakutt võtab asja vabalt.

Kõik koos praade ootamas. No Salakutt küll pildistab aga samas ka ootab ikkagi. Pildil on näha ka Kuressaarest kaasa tulnud Saarepiiga.

Teel Karu järve äärde saame keskmise sahmaka vihma ära. Vihmaga on ka päris äge sõita, kui riided peavad. Veidi kahju hakkab kaasa tulnud Saarepiigast, kelle riietus on pehmelt öeldes allapoole arvestust motoriietuse kategoorias. Siis jääb jälle vihm järgi ja olemegi mõne aja pärast Karu järve ääres. Imelik, sildid näitavad, et "reserveeritud" ja miski pidu käib eemal laval. Selgitan välja, et elamist ei saa sinna praegu üürida aga järve äärde pääseb ikka. Vahepeal hakkas jälle metsikult sadama. Jurakas jättis meiega aga hüvasti ja sõitis oma teed, sest peale järve külastamist pidime õhtule jääma tasapisi. Mõisnik ja Mulk otsustasid ikkagi suplemas käia kuna vesi oli väga soe. Meie teised julgestasime, sest kämpingus käis mingi tõsise naiskollektiivi pidu ning vanemas keskeas tädid vihtusid mingisuguste Buratino lugude saatel tantsu. Meie jõllitasime seda asja seal nagu ilmaimet. Umbes 200 miljoni tädi kohta paistis seal olevat heal juhul 4-5 onu, kes ka häbelikult pingil istusid. Mida kõike ka ei kohta elus. Ilmselt tõesti mingi naistest koosnev asutus, kus mehed on direktor ja keldris resideeruv töömees.

No peale Karujärve suund tagasi S20 residentsi ja seal läks õhtusteks toimetusteks. Korgiti lahti õlle ja tonn liha/vorste tulele jne. Algul oli nagu vaiksem, kuid kella kaheks öösel oli juba hoog kaunis üleval ning lõbus lärmamine kajas üle lähema metsa. Kolme paiku öösel läksin magama ära, arvestades järgmist päeva, mil plaanisime liikuda Hiiumaale, kuid teised ei pidanud paljuks veel öösel Kuressaarde diskoteeki või midagi - no baikerid (mitte segi ajada sportmootorratturiga) my ass . :)

Õhtused tegevused koguvad tuure.

S24 (oi, see olen ma ise) kogub tuure.

Saare naise naba. Selle pildiga on nüüd nii, et ametlikult ei ole seda ilmselt mitte keegi meist pildistanud. Nii ei saa ka kellelegi näpuga näidata, kuniks tõendeid ei ole.

TEINE PÄEV

Igatahes hommikul mingi hetk asjal käies nägin, et oli tuldud tagasi ning miski kell ajas S20 üles, sest teiste arvates pidavat ma liiga kaua magama. Oi kurat, hea nüüd küll olla ei ole! Kahtlusan, et ehk pole üldse veel ametlikult sõiduvormis ei mina ega ka teised. Kontrollime vastava aparatuuriga ning kõik peale Salakuti on OK. Temal aga jääb veidi puudu. S20'e sugulased ja hõimlased abistavad meid igati ning suunavad osa dushi all ja joodavad-söödavad. Salakuti probleemi lahendame aga selliselt, et poiss läheb mõneks ajaks eemale puid lõhkuma ning oh seda imet - ei läinud poolt tundigi, kui juba on sõidukõlbulik. Jätame S20'e ja pererahvaga hüvasti ning Kuressaare linnuse juures veel korra peatudes jätkame Triigi sadama suunas, et sõita Hiiumaale, kus meid juba ootamas meie ammune kamraad S53. Ahhaa...enne Kuressaaret jälle tangime. Kütet ja raha läheb kenasti. Arvestan, et selleks hetkeks oleme sõitnud natuke üle 400km kogu matka. No spido ja odo näitavad põhiliselt miile, seega tuleb kõik 1,6 korrutada (või äkki on meremiilides? haha!)

Töö tegi ahvist inimese ning teeb joodikust kaine juhi!

Hetk peale "õiget" pildistamist. Tundus, et muidu on kõik tobedalt poseeritud pildid. See mõjub kuidagi vabalt ning kõik on õnnelikkude nägudega, sest enam ei pea taaskord poseerima ja pingutama.

Hiiumaa praami ootamas.

Hiiumaa praamile pääseme ladusalt. Praam on rohkem, kui pool tühi. Peale meie on ühed motikaga, paar niisama inimest ja kamp alaealiseid ja/või napilt täisealiseks saanud ...hmm..kuidas neid nimetatagi...noored või nagamanid...olgu siis pealegi noored, mul pole kahju. Meessoost noored jäävad silma pideva suitsetamisega. Meie kukume, kes kuhu, vedelema ja ostetud vitamiinijooke vaikselt timmima. Kurat, enesetunne läheb nagu kehvemaks lausa. Oleme ikka väljas. Mingil hetkel kaob Mulk ära ning hiljem leiame ta reisijateruumis täies pikkuses selili magamast. Kaasreisijaid me ei tülita ja nemad meid ka mitte. No mis seal enamat. Hiiumaa on juba peaegu kohal ja mida me näeme...meie kamraad kisub ratta kõrval suitsu ja ilmselgelt ootab meid juba. Lootust tuleb juurde ja vb peavalugi annab kraadi võrra järgi. Olemegi sadamas.

Jälle tormiline tervitamine ja kätlemine. Otsustame samas Sõru sadamas kõigepealt korralikult keha kinnitada ja siis edasi vaadata. Minul on ka mure, et oleks vaja varsti raha võtta ning kellelgi oli vist paak reservi peal (jättis Kuressaare lähedal tankimata). Söögikoht meid taaskord alt ei vea ning muidugi muljetame ja uurime elu S53'lt kõvasti. No see sell on rahulik ja tasakaalukas nagu alati. Pole teda kunagi näinud teisiti. Asjalik vana. Hea, et ta samal ajal juhtus vaba olema ning saab meile teejuhiks olla ja koos meiega sõita. Hea meelega värbaks sellise venna meie ridadesse, kuid ta on veendunud T.Ü.R.A. liige, mis tähendab Täiesti Ühinemata Ratturite Assotsiatsiooni. Kuskil pidavat olema või tahetavat teha või olnud kunagi tahetud teha ka naisratturite ühingut Väga Ilusad Tibid Tsiklitel aga esialgu pole nende liikmeid kohanud. Ehk endi veel vähesest rändamisest tingitud. Mulk on tükk aega kuhugi kadunud ning kui uuesti saabub, siis on, kui uus inimene. Me ei hakka liigselt pärima, et kus oli mida tegi - no mis vahet sel ongi?!

Söödud ja sadam ülevaadatud, siis ratastele ning Emmastesse, kus rahaaparaat (ei saa ikka päris vabalt mööda steppi kihutada muretult) ning kütus, kellel vaja. Seejärel võtame suuna Kõpule, peatudes vahepeal mingis kohas, mille nime olen ära unustanud. Keset metsa mingi jõe ürgorg. Päris tore muidu. Mulk peab muidugi ikka mäest alla otse jõkke ronima ja sealt vett ka jooma. Loodame, et maitses. Laseme edasi Kõpu poole. Minul hirmsasti kibeleb, et tahaks kuskil enda ratta võimeid mõõta kontrollitud ja enam-vähem ohututes tingimustes. Kuskil natuke enne Kõput on tee ääres punane Bmw, mille juures miskid tibinad meile hoolega lehvitavad. No me pole kadedad ja vastame. Ja olemegi Kõpu tuletorni juures. Arutame, et kas hakkame tuletorni ka ronima. Selgub, et kõik on seal juba vähemalt ühe korra oma elus käinud ja kuna ilm on palav ja riided paksud-rasked, siis loobume sellest harjutusest sel korral ning suundun kohvikusse jaheda joogi ja laheda koogi järele. Kohapeal on ka muud rahvast, kes muidugi hakkavad kohe meid ja rattaid imetlema. No, eks meie võitlejad teevad nalja nii, et sealt jätkub ka lihtrahva naerutamiseks - ja ma ei pea silmas nõmetsemist ja roppuseid. Ühel hetkel saabuvad ka enne lehvitanud 3 tibi BMW'ga sinna ning hakkavad midagi asjatama. Vestlust siiski suurt ei teki. No meil jäid rullis nokatsid ka maha. Juhtub! Anyway, istun rahulikult koogi taga ja Mõisnik liitub koogi osas. Teised hakkavad jälle kohaliku suveniirimüüja käest träni ostma. Ostsid mingid kaelaehted erinevad (mõõgad ja kirved jms.) ja käivad peale mullegi. No käin siis ka ja sobran ehetes ning leian täitsa laheda veisepealuud kujutava kaela riputatava eseme. Hind ka kuskil 100 raha kandis. Võib kohalikku kultuuri toetada ja ese on täitsa ok. No eks õige motomees peabki igasugu pealuid ja hirmsaid asju täis olema pikitud...no olgugi siis lehma pealuu mõnikord. :) Asjale lisab dimensiooni, et olen ise ka sellest lehma tähtkujust või mis ta on. Haha! Karm värk, kas pole! Kui teatan, et see talisman teeb mind nüüd tugevaks nagu lehm, siis teeb see nalja. No see "tugev nagu lehm" nali on varastatud tegelikult mmapenguins.blogspot.com tüüpidelt, kellele siinkohal kõvad tervitused! Ilma teie blogi kunagi lugemata poleks ma vb ka selle asja tegemist ette võtnud. Igaljuhul laseme nüüd ühel turistil endist tuletorni taustal pilti teha ning asume taas teele.

Pilt kirjeldab enesetunnet. Filmist "Aliens", kus Drake ütleb peale ärkamist: "Hey, Hicks. Man, you look just like I feel."

Mulk magab praamil. Taustal:"Hei nuoret siellä!"

Tähelepanelikult (või zoomiga) vaadates on näha, et prügiautost vasakul on S53 ootamas ning punasest kuudist nõks vasakul on tema ratas. Täitsa uskumatu!?!

Kurat, jälle kuidagi hommarlik pilt sattunud. Ei, noored huvitava hingeeluga (loe: ilus nägu+kere ja suured rinnad) naised on jätkuvalt teretulnud. Ärge häbenege ja kirjutage/joonistage meile.

Mulk otsutas juua "ürgvett". Igasse lompi on vaja ikka sisse ronida. Unustasin küsida, kas oli parem, kui Kuremäe kloostri "maagilise" allika vesi.

Võetakse nahkasid vähemaks. Väga soe ilm. Taustale on jäänud ka bemmitibid. Jee, jee, mul on beeemvee!!!

See on ilmselt üldse (üks) kõige ilusam pilt, mis tehti. Väga stiilne.

Nüüd juba Ristnasse, kus asub Paap Kõlari nimeline Surfiparadiis. Selle sõidu juures on ainult üks peamiselt nõme värk, et jälle kruusatee aga mis seal ikka, oleme juba kogenud tegijad. :D Aa...jubedalt oleks kempsu ka vaja juba tükk aega minna. Jõudnud kohale, laseme jälle suvitajatel endist grupipilti teha Surfiparadiisi väravate all. Seejärel lähen kiiresti kohaliku kemmergukultuuriga tutvuma - asi seegi. Teised tutvuvad muude kultuuridega ning lõpuks kohtume liivarannal, et arendada külmas meres suplemise kultuuri. Mõnus rahulik koht üldiselt. Hr. Paap Kõlar ise lendab paraplaaniga ringi ja osa kihutavad vesiskuutritega. Näeme ära ka selle masti, mis sinna hiljaaegu randa püsti pandi - no ma olen nõus, see näeb suht võigas välja seal ja on ohtlik. Varem lehest lugedes ei saanud nagu teemale päris täpselt pihta. Surfiparadiisi elanikel on täiesti õigus pahane olla, minu arvates. Noh jah, ujumas käidud, kimame aga edasi. Plaanis veel enne Kärdlasse jõudmist külastada Tahkuna kaitserajatisi. See plaan sai ka realiseeritud. Teel Tahkunasse hakkab mul tagaistmele võrguga tõmmatud pagas ujuma ja pean seisma jääma. Pärast liigun järgi teistele ja leian nad tee äärest ootamast ja suitsetamast (kes suitsetab). Rõõmustavad, et küll Magna teeb ikka head häält. Kuna lõik on sirge ja liiklust pole, siis kasutan võimalust ning proovin ratta kiirendust. No läheb 140ni nii, et ei jõua mõeldagi - chopper. Leiame, et käiguvahetused võiks teha kiiremini, sest kuulda on siduri libisemist kergelt. Mõisnik tegi asjast ka videoreportaaži. Vinge värk!

Ristna Surfiparadiisi väravates. No eks prantslasedki ehitasid omal ajal Triumfi kaare, et sakslastel oleks sealt alt vägevam läbi marssida. :)))

Väheke teemast mööda Ristna rannapilt. Suplus külmas vees kosutab.

...ja vot sellise nilbuse ongi üles lükanud keset n.ö paradiisi. GG!

Paap (no väheke "retsepti" talle koha eest)

Tundub hea teelkõik - kaugele näha ja liiklust praktiliselt pole.

S24 on kiirenduskatse edukalt (ja elusana) lõpetanud.

Edasi Tahkunasse. Vaatasime üle hunniku patareisid, kuulipilduja pesasid ja imeehitisi. Väga võimas. Arvan, et see on koht, mille uudistamiseks tasub kohe terve päev vabaks võtta, mitte teha sellist n.ö. kähkukat nagu meie. Noh, kurat, vaadake pilte ja mõelge ise. Sõidame läbi ka läheduses asuva Militaarmuuseumi juurest, mis on aga kahjuks suletud. Üle aia piilume ja teeme pilti. Muuseumi juures on mingid turistid, kes meile agaralt lehvitama kukuvad ning üldiselt imetlevad. No ma ise teeks nende asemel sama...õigemini tegin ka alles paar kuud tagasi, kui ise veel karm ja uljas motomees ei olnud. Ahaa...Tahkuna juures on mul juba täiesti kõrini, et Salakutt ja Mõisnik on kuidagi rohkem fotograafiale, kui baikeriks olemisele ja ümbruse nautimisele keskendunud. Kurat, kleebi see kaamera omale teibiga pähe ja filmi ja pildista kohe kõik üles, mida näed! :) Mõisnikul on mingi ultra-moodne telefon-fotokas, mille keerukus ilmselgelt tema kasutajaoskustest üle sõidab nii, et iga fotosessioon on jälle "tere tulemast uudse tehnika ajastusse ja "mida see nupp küll teeb???"" ja oh seda imestamist, et kuidas midagi teha saab. :) Noh, kuidagi ikka saab jälle.

Väike tunnelma (soome k.) pilt teelt.

Salakutt patarei sisemuses mürsuriiulile toetumas.

Mina ja Mulk sama rajatise välisküljel.

Patareist pole kasu, kui vaenlase dessant selle üle võtab. Kaitseks KP-pesa.

Oh, jah.

Jälle üks pilt fotonäitusele. Hakkab õhtusse veerema ja varjud juba pikemad.

Moi adress nje dom i nje uulitsa, moi aadress sovetski sojuz! - ei ole Vanem Õde sedakorda. :)
Mõisnik mingi käigu uksel. Näoilme järgi otsustades on ta unustanud, et EI viibi praegu mingi Saksa B-kategooria pornofilmi võtetel meesosatäitjana. Jaa, Helga, jaa!

S53 esiplaanil konstruktsioonile hinnangut andmas.

Üle kohaliku Militaarmuuseumi aia pildistatud masinad.

Kell hakkab õhtusse saama ning sõidamegi Kärdlasse, kus kohalik "Selver" peab meid varustama vajalikuga. Jätab hea mulje, puuvilju on rohkem ja näevad umbes 2,3 korda paremad välja, kui keskmises Tallinna "Selveris", milliseid ma pidevalt külastanud olen. Kaupluses kohtame ka S53 abikaasat, kes on isegi nõus meid - kampa metslasi - vastu võtma enda kodus. Igaljuhul saame ostud tehtud ning liigume õhtu veetmise kohta, mis on S53'e maja aed. Käime imetlemas vana M-tüüpi ja veel külgkorviga motikat garaaži all ning mina, vana künoloogina (mitte segi ajada günekoloogiga), teen ettepaneku vabastada aedikust koer ja lasta tal meie seltsis viibida. Minu üllatuseks seda ka lubatakse ning näen meeldiva üllatusena, et koer pole päris treenimata-õpetamata lontu. Samas ei ründa ta ka meist kedagi peremeeste juuresolekul ja on üldse igati traksis. Plaanis on teha esialgu kaine õhtu ning minna pärast veel linnapeale sõitma. Teeme siis süüa ja muidugi kiskus mingil hetkel jutt kuidagi suht töiseks ära - ootasingi, et millal see juhtub. Mingil hetkel lähme aga linnapeale ratastega. Selgub aga, et kuskil mere ääres üks selline diskoteeka moodi koht on kuidagi liiga lärmakas ja meie jaoks liiga noori täis ning teine koht on kinni. Miskid kohalikud sellid tulevad kahekesi M'iga kõrvale ja teevad juttu. Uurivad, et kas otsime pidu kohta ja nii. Suhtleme veidi ja selgub, et ega polegi suurt kuhugi minna, mis meile oleks sobiv. Mis seal ikka, jätab poistega nägudeni ja sõidame algul mere äärde ja siis lihtsalt keskusesse n.ö. hängima ja juttu puhuma. Mõnda aega seal vahtinud, otsustama lugeda päeva suurema programmi lõppenuks ning liiguma sinna paika, kus meile öömaja pidi antama. Veel kiire õlu ja jutt ning põhku. Tore päev oli!

Kärdla "Selveri" juures. Kohalikud pidavat käima palju "Selveris", et mingile eelnevale kaupmehele väikest viisi kätte maksta, sest too olevat varasematel aastatel monopolina kõvasti nöörinud sealseid elanikke.

Päevateest tolmused tagid rohul pikutamas.

Tundub, et koer tabas Mulgi ootamatult (siis Mulgile ootamatult).

Öine/hilisõhtune Kärdla keskus.

Öine/hilisõhtune meri.

KOLMAS PÄEV

ÄRATUS! Pole siin magada midagi. Hommik on ilus jälle. Pakutakse kohvi ja võileibu. Ei, mõtlen ikka, et meie reisi alapealkiri on kergelt ülekohtune, sest meid vastu võtnud vendade naised on meie eest hästi hoolitsenud. Pole kedagi metsa aetud ega hommikukohvita ja muidu nälga jäetud. No õnneks nad pole seda pealkirja vist ka teadnud, sest muidu oleks vastuvõtt arvatavasti tunduvalt kalgim olnud. Täname siis prouat ja võtame siiski S53 veel mõneks ajaks kaasa. Vaja ju veel ringi sõita ja käia Kassaril. Sõidame ja käime neis kohtades ja Hiiumaa jätab väga korraliku, hoolitsetud ning sellise õige saare mulje. Vahepeal paneme veidi hullu ka, tinglikult öeldes. Nimelt on Kärdlast Kassarile sõites vahepeal umbes 5km sirge. Rõhutan, et liiklust ei olnud ning ohtu seadsime ainult endid. Alustasin asja muidugi mina ja provotseerisin teised kaasa. Ühel hetkel hakkasin lihtsalt proovima, palju ratas läheb ja möödusin teistest. Olin aga jätnud tagil kõik õhutusaugud lahti ning tuuleklaasi ega midagi rattal pole. Seega lasin umbes 160ni ning siis tekkis selline langevari selga, et tee ebatasasustes kippus sadulast üles tõstma mind ja rohkem ei julgenud esialgu. Rattal paistis veel ressurssi olema küllalt....höhöhö...chopper jälle. Mingil hetkel tuli tuli minu kõrvale Mõisnik oma GSX1100'l ja läks. Pärast ütles, et näitas 240. S53, kellel on sama ratta vanem mudel, jahutas küll tema rõõmu väites, et need rattad "valetavad" kõvasti kiirusega. Salakutt ja Mulk olid ka oma 150km/h välja surunud ja Mulk oli selle üle suisa õnnelik, sest ta vist natuke tahaks juba võimsamat ratast, kui nii saladuskatte all öelda. Anyway, Kassaril oli ilus nagu ikka aga ei midagi erilist. Võsa Pets oli perega aga õnneks meid tülitama ei tulnud, kuigi me juba selleks valmistusime ning hakkasime taktikat paika panema. Mingid minule tundmatud hästi tuntud isikud olid veel (no teised ütlesid, et nad on kuulsad ja tuntud). Nimesid ei mäleta enam. Kahju, et Vändra Avelit ja Heimar Lenki ei näinud või midagi....MITTE!!! hahahaha Käime veel mingis väikses kirikus, kus vana tädi koob erinevaid esemeid. Ostan mingid sussid kodustele kingituseks kaasa. Kiriku kõrval surnuaias on mingid mitusada aastat vanad hauad, mille ristid on ka päris lahedad. Kuidagi on osatud optilist illusiooni luua. Kui risti ükssilmi jälgida, siis tekib efekt, et ristil olev plaat hakkab ringi hõljuma-sõitma ja no täitsa imelik kohe. Ma pole varem säärast asja kogenud niimoodi. Kiriku lähedal elas ja tegutses hobusekasvatuses veel kellegi vanast ajast tuttav naisterahvas, kuid teda nägime eemalt pärast ning tülitama ei läinud, sest ta paistis olevat väga hõivatud hobuste ja turistide kantseldamisega.

See kummaline Kassari kirik.

Hobuste ja turistide kantseldamine täies hoos.

Sõit päris Kassari tippu. Õiget saare loodust nägi rohkem Hiiumaal.

Suur Tõll (taga) ja Väike Tõll-Mõisnik (rattal)

No mis seal ikka, aeg on sealmaal, et tuleb Heltermaa sadamasse endid seada ja ongi saared sedakorda läbi. Natuke tuleb küll oodata aga mitte eriti kaua. Jätame siis S53'ga nägemiseni ja täname teda. Praam mandrile läheb suhteliselt täis. Juba jälle mingid inimesed lehvitavad. Huvitav, kas see lehvitamine kunagi ära ka tüütab? Praegu küll ei tundu sedamoodi. Nii ja ongi sõit kodu poole. Mulk ja Mõisnik lamavad pinkidel nagu omas kodus ja jäävad magama vahepeal. Arutame Salakutiga asju ning selgub, et ega kellelgi polegi nagu mingeid erilisi plaane kodus ning otsustame hoopis liituda Mõisnikuga veel üheks päevaks. Mõisnik pidi aga sõitma Ida-Virumaale. Mõeldud-tehtud. Mulk küll kahjuks pidi kindlasti koju minema mingi ürituse tõttu (kusjuures nüüd lisan, et hiljem selgus, et ta sinna ikkagi ei läinudki, sest oli liiga väsinud).

Heltermaa sadamas praami ootamas.

Pilt ajast, kui Salakutt veel Vietnami sõja...krt...ei, Heltermaa sadama suviniiripoes hoopis on.

Mina demonstreerimas värskelt avastatud lebotamis võimalusi. Muide, väike asi selgitada igaks juhuks. Meie poolt näidatav käemärk ei ole mingi kuritegelike värviliste noortejõukude nõmedate käemärkide järgi aimamine (pretty fly for a white guy), vaid ikka puhas Satanic Propaganda (sarviline pea)! Selgitan kuna tuli väga ootamatu ja kohatu tagasiside ükskord asja kohta. :)

Teel tagasi mandrile.

Salakutt ja Mõisnik tunnevad ennast nagu kodus.

Rohukülast veereme Haapsalu servale, kus kohe tankima asume. Kere on ka kaunis hele. Hommikune võileib on juba ammu lahustunud. Viipame mööda sõitvale chopperivennale. Tangime ja asjatame, kui järsku sama chopperivend ringiga meie juurde tuleb ja juttu teeb, et mis kandi mehi ja üldse. No pärast saame teada, et ta nimi oli Andrus. No räägime, et kust toob tuul ja kuhu seame purjesid ja saame nagu üldse jutule. Kurdame ka, et süüa oleks vaja. Kutsutakse kohe kaasa ning jälle uues kooseisus põristame läbi linna selle südamsse, kus pidi olema asjalik pizza koht. Rattad pargime tänavale ja tekib korra väike dilemma, et kas jätta kiivrid-kindad ja üldse kolu rataste juurde nagu saartel alati või siis võtta kaasa nagu seda peab näiteks hiljem Ida-Virumaal igaljuhul tegema, sest muidu on kohe mõni tibla (olgu ta siis venelane, eestlane või keegi kolmas) platsis ja virutab ära asjad. Tibla siis selline eriline "inim"liik, mitte mingi konkreetne rahvus. Haapsalus ilmselt võib jätta ikka. Arvan, et kes see ikka julgeb tulla tsiklite juurest asju võtma nii. Meie uus tuttav Andrus lisab, et "KUI, siis Scoutspataljon"...hahah....taipamatutele, et see on tolle tobeda reklaami iroonia. Päris hea. Pizza on vägev ja keskmised suurused toidavad ääreni. Puhume Andrusega juttu ja ta osutub täiesti ägedaks selliks. Tervitused sulle ka siinkohal, kui juhtud lugema! No arutame muidugi läbi, et kes, kus ja kuidas viimasel ajal on motikaga matsu pannud ja mis plaanid tsiklitega ja kuidas klubidega ja no muud sellist. Ei hakka ümber toksima kõike ja ega kõik ka mäleta enam ilmselt.

Andrusega kohtusime Kiltsi tanklas (Haapsalu juures). Kahjuks ta ise pildile ei jäänudki.

Haapsalu tänavad.

Söödud ja istutud, siis jätame Andrusega hüvasti ning ta saadab meid veel veidi läbi linna ning kihutame Pärnu poole. Sõit on küllaltki raju. Peale Pärnut tangime, jätame juba ette Mulgiga nägudeni ja siis edasi Põltsamaa poole. Mulk keerab vahepeal enda kodu poole ja kaob lipu lehvides silmist. Laseme kolmekesi edasi. No sõita on palju ja eriti ei hellita. Midagi pole öelda. Hullu ka samas päris ei pane. Põltsamaa ristis näeme juba eemalt välkudemerd (vilkurid). Lähemale jõudes selgub, et mingi kõvem laks (liiklusõnnetus) on olnud. Jääme veidi eemal seisma ja üritame vrakkide asukohtade, kildude paiknemise suundade jne. põhjal selgeks teha, mis on juhtunud. See meil ka õnnestub ning nagu hiljem selgub, ka õigesti. Tegemist siis selle kurva sündmusega. Ja kimame edasi. Vahepeal on pikalt ka mingeid imelisi teeremonte, kui neid nii võib nimetada. Pigem on teed pikalt ära lõhutud, 30 märgid ja n.ö. rohkem ei toimu sittagi. Aeglaselt põristades annan jalgadele puhkust ja toetan nad bensupaagile nii, et saapad on pea kõrgusel enam-vähem. Teadsin, et ükskord tasub maadlustreeningutel saavutatud elastus ära. Vastusõitvatest autodes vahitakse meid nagu ilma imet. Kurat, kadestan Salakutti, kelle suur ratas võimaldab talle nii mugavana paistavat (ning tema enda kinnitusel ka tõesti mugavat) asendit - jalad täiesti sirged, selga saab ka toetada...oh, mida sa veel oskad tahta. Minul on selle kõrval sõit kaunis spartalik. Unistan tihti ettepoole toodud jalaraudadest, mis plaanis on paigaldada peatselt. Nii...
läbi Jõgeva Mustveesse, kus tangime ja ostame mõned õlled kaasa. Mustvee tanklas tervitab meid miski vene kutt, kes eriti sellistes ilusates mootorratturi riietes ja ilusti Eesti lipp rinnal. Asjalik! Kutil paistis rattaks olema miski valget värvi uuem HD. Päris sellist real muljet kutt küll ei jätnud. Noh, well, vahet pole ka tegelt ja mis ütleja mina olen. :) Edasi siis juba põhja suunas Jõhvi poole. Nii mitmedki autojuhid tunduvad joobes olevat ning püüame suht, kuidas see eesti keeles oligi, kaitsvat/kaitslikku sõidustiili harrastada, kuid ikkagi vältida, et meist mööda sõidetaks. Enamus juhte saab muidug aru, et neist pole meile vastast ning antakse hea meelega teed isegi serva tõmmates. Aitäh neile. Mingi aja pärast oleme kohal Mõisniku mõisas ning selleks päevaks on sõidud sõidetud. Arvestame, et kokku on juba üle 1000 km sõidetud. Mis nüüd ikka, otsustame, et Mõisnik magab n.ö. mõisas aga meie magame telgis. Nüüd veel telk ja lõke üles ning võib rahulikult õlle taga sumisema hakata. Koer Turbo võtame ka seltsi istuma, kuigi ta on väga aktiivne ning ei paista sellise rahuliku istumise võlu taipavat. No istume poole ööni ja arutame asja.

Kolmanda öö puhkab 2/3 meeskonnast telgis.

Õhtune arutelu õllega. Kiivrisukk aitab sääskede vastu.

Pilt koos Turboga (Mõisniku koer). Kuna aga koer oli kiirem, kui säritusaeg, siis jäi ta pildile rohkem kummitusena. Kui nüüd mõni tropp vaimudesse uskuja soovib, siis võib selle endale tätoveerida lasta. Nagu päris kummitus ju!? Džiisas kraist!!!

NELJAS PÄEV

Oleme juba eelnevalt otsustanud, et võtame neljanda ja viimase päeva nüüd ehk rahulikumalt ning otsuste realiseerimine toimus küllaltki edukalt. Sai niisama istutud ja Mõisniku valduses asjatatud ning tema erinvat tehnikaalast kolu imetletud. Vahepeal toimus majas u. poole km kaugusel trassil liiklusõnnetus, kus miskid suutsid oma buumeri sirgelt teelt välja juhtida ja mitu korda üle katuse keerata. Skillz! No teistel oli vaja kindlasti lähemalt uurima minna. No ja olime kohal, kui inimesed veel autos sees. No jäid elama. Peale seda käime veel koeraga metsas ja kuna ilm vist ikkagi natuke lubab (päev otsa on olnud vihm-päike-vihm-päike jne.), siis tahame käia Peipsi ääres ära. Teeme väikse tiiru Jõuga järvest mööda, külastame Iisaku vaatetorni, mis mõnusalt kõikus. Edasi Alajõele. Sealt lastakse meid kuskilt Peipsi äärde. Muidu järjest mingite laagrite või ma ei tea mis asjade territooriumid. Käime ka Peipsis ujumas. Huvitavama seigana kohtan roostikus rästikut, kes minust meetri kaugusel mööda roomab. Edasi sõidame läbi Kauksi ja üles Mõisniku juurde tagasi. Päev hakkab juba õhtusse veerema ning pakime asjad. Jätame siis nägemiseni Salakutiga, kes läheb lõuna poole ning liigume ise läbi Jõhvi Peterburi maanteele suunaga Tallinnale. Jõhvis paneme veel paagid täis - kulub ära viimane sula ja selgub, et olen tagi taskus olnud pangakaardi suutnud kuskil maas aeldes kõveraks teha ning see Statoilile enam ei kõlba. :(

Viimast päeva võtame juba rahulikumalt. Mõisniku valdused.

Veel üks kohustuslik "vaadake, mina olen Iž'i seljas" pilt.

Sirgel teel möödasõidul kraavi. Hästi pandud! Pole vaja vist lisada, et autoks BMW. Haiglas on nüüd juhil aega mõelda sõidust ning kõrvalistujal turvavööst (lendas aknast välja).

Iisaku vaatetornis. Teised külastajad rakendatud fotograafiks.

"Vesi vahutab ja keeb (mitte eriti küll), kalda poole otsib teed. Väljub vahutavast veest nelikümmen..khm..s.t. väljub kaks vägimeest. Igaüks neist noor ja kena, näivad noorte hiidudena." Ees: vägimees Mõisnik. Taga: vägimees S24.

Vägimees Salakutt kummardab veel natuke Saatanat, et kõik ikka hästi läheks.

Hobused on Peipsi ääres oodates juba rahutuks muutumas.

Edasi on juba igav. Mööda pikka ja igavat trassi kihutame Tallinnasse. Tunnistan, et ületame veidi kiirust. Umbes 2 tunni pärast veereme baasi sisse ning reis on lõppenud. Meie saagiks langes üle 1400 kilomeetri. Tunnen ennast juba väikest viisi tegijana. :)

Võite vaadata meie retke kaarti. Kui kellelgi on viitsimist ja saab minu soperdusest aru kuidagi, siis suurendatult vaadates võib näha, et 1. päeva trass on joonistatud lihtsalt sinisega. Teise päeva trass on sinine, millel rohelised täpid peal. Kolmanda päeva trass on sinine oranžikate täppidega vahepeal ning viimasel päeval on sinisel helerohekad/helesinised täpid peal. Punasega on märgitud suurem osa tähtsamaid sündmuskohti (küll mitte kõik). Osa kohti on spetsiaalselt märgitud suurelt ja ebamääraselt (näiteks, kus kellegi valdused täpselt asuvad).

Oh, ja ongi lõpp käes. Uskumatu, et viitsisin selle lõpuni kirjutada ning nagu võib-olla märkasite, hakkas lõpus kuidagi kiiremini minema....no ei viitsinud enam iga mõtet ja nähtud puu kirjeldust siia panna. Kurat, tegin niigi "käsitsi" (no üks haaval Paint'is :D ) mingi 300 pilti väiksemaks, sest muidug oleks blogi suuruseks kuskil giga tulnud - aitäh, kutid, et "väikese" resolutsiooniga pildistasite. Muide, igavesti mõnus oleks, kui kirjutaksite meile tagasisidet ka - kas ja kui jah, siis mis meeldis või ei meeldinud jne. Muidu pean selle jama katki jätma, sest niisama sahtlisse kirjutamiseks ei viitsi nii palju aega raisata.

S24

I Retk

2008-06-08T01:30:00.001+03:00

Väike kronoloogiline segadus on vist meie kroonikasse sisse lipsanud, kuna krooniku jaoks on see keskkond veel täitsa uus ning kohati arusaamatu. Seega täpsustus, et ettevalmistusi kirjeldavad tegevused leidsid kõik aset 4. juunil 2008.

S24 kirjutab:
Käes on 5. juuni 2008 ning nagu räägitud alustasime Mõisnikuga kell 07.00 Tallinnast matka. Plaanis on teha 500 kuni 600 km ringi läbi Kesk-Eesti ja Ida-Virumaa ning õhtul Tallinnas tagasi olla. Varustus oli minimaalne. Selle üheks ehk peamiseks põhjuseks pean sadulakottide ja üldse igasuguste pagasihoiu võimaluste puudumist. Eks kunagi hilje jõuab need hankida. Mõisnik aga võttis siiski kaasa nn. paagikoti, kus hiljem sain hoiustada ka tanklast ostetud veepudeli. Üldiselt tema enduroka peal see paagikott rõve välja ei näinud, nii, et punkt Mõisnikule. Esimese tankimise tegime Mustakivi "Statoilis". Minu ratta võib-olla suurim probleem on väike paak sellise kütusekulu kohta. Paak on 13,62 liitrit (3,6 gallonit) ja sellega läbib u. 200km. Kulu muidugi sõltub kiirusest ja kiirendamistest. Esialgu hoidsin mõlemaga madalat profiili aga mitte kauaks.

Sõitsime mööda St. Peterburgi mnt-d linnast välja. Teiste liiklejatega probleeme ei olnud, tuju hea. Saan aru, mida võis mõelda miski foorumikasutaja, kes rääkis, et Magnaga sõites on tunne, et ükski õhumolekul ei lähe temast mööda. See tunne miskipäras süveneb alates u. 100 km/h kiirusest. Algul on veidi kramp sees, hiljem hakkan taipama, et ilmselt tuul mind ikka päris sadulast ära ei viska ja käed ka lahti ei tule juhtrauast isegi siis mitte, kui hoida veidi õrnemini kinni , kui Vanapagan kivist vett välja pigistades. Lasin ennast lõdvemaks ning sain rohkem asuda sõitu nautima. See oli hea otsus ka üldise vastupidavuse seisukohast, sest täiest jõust kramplikult kehaasendit hoides ja lenksu pigistades oleks ilmselt Aegviidus juba pidanud taastusvõimlemise ja painutustega tegelema hakkama. Igaljuhul sai sellega korda ning Peterburgi mnt-lt keerame kuskil peale Jõelähtmet esimeselt viaduktilt paremale Aegviidu poole. Kõik tundub vägev, liiklust on vähe. Millegipärast otsustas aga kiivrisuka serv (no see jämedam topeltriidega) jääda kiivri kõige kitsama koha ja lauba vahele. Tunne on väga valulik ja ebameeldiv. Kannatan hambad ristis ning eriti ümbrust ei naudi. Aegviidus peale raudteed jään korraks Mõisnikust maha ja tee äärde seisma ning kohendn asja paika. Ooohh...kohe puhtam, kuivem ja muretum tunne.

Mis see siis nüüd on!? Aegviidust Tapa suunas on otsustatud teid remontida või parendada (paremaks muuta) külvates laiali kiviseid graanuleid mööda teed. Vähemalt minu arusaam asjast oli selline, kuigi pole transpordiehituse insener. Mõisnik lasi aga uljalt ees ning ei tee märkamagi. Minul on aga ettekujutus teiste juttudest ja enda puuduvat kogemusest, et iga väike kivike teel (ja eriti kurvis) viskab mind koos tsikliga kohe metsa puudesse ja ma suren kohutava piinarikka surma (kui just ei lähe õnneks ja ei taba kohe puud, mille tulemusel sureks kohutava kiire surma). Hoidsin kiiruse nii madala, et isegi kui kukuks, siis ei lendaks eriti kaugele metsa. Vähemalt leitakse enne, kui karud ja oravad laiba lõhki kisuvad ja luudeni paljaks närivad. Vaikselt tundsin, et kogemusi hakkab tulema. Mõni väike vibamine aga üldiselt tundub, et on võimalik ka kiiremini, kui 30ga sõita ning püsti jääda julmadele ootustele vaatamata. Veidi enne Jänedat lõppes see graanulite jama ära ja edasi on mõnus kurviline tee ning anna ainult minna. Seda me peamiselt ka tegime. Veokijuht andis ilusti parem suunaga märku, et minge mööda ning viipame tänutäheks. Mingit teeotsa arvestab Mõisnik korra valesti ning pidurdame totralt keset trassi suvalisel kohal paremalt teelt väljasõitu ootava autojuhi imestuseks (no ma ei tea, mida ja kas ta üldse mõtles tegelikult). Ahaa, ok, õige pöörde koht on 150m edasi. Mõsinik pärast kirus ennast naljaga pooleks, et "kurat, ma ka märke ei oska vaadata õigesti!". Endal tal veel sõiduõpetaja paberid kuskil taskus. :) Taga on sellesmõttes parem sõita ning mitte aju koormata orienteerumisalaste probleemidega. Aju koormas peamiselt mõte, et kuidas pagan võiks istuda paremini sadulas, et see koormaks vähem alaselga ja kannikaid (eriti vasakut)? Proovin erinevaid põnevaid asendeid ning istumist tagaistmel. See annab ajutist leevendust. Õnneks jõuame umbes kell 08.53 ja 24 sekundit Jõgevale miski ristmiku juurde, kus on väike kiosk või poeke.

Poest ostame jäätist ja kohvi. Pood paistab olema spetsialiseerunud eelkõige alkoholi müügile, kui lettide sisu järgi otsustada. Toetavad kartulikrõpsud jms. Küllap nõudlus paneb asjad paika. Mingi hetk helistame Mulgile ning selgub, et tema ootab meid ka Jõgeval aga kuskil bensiinijaamas. Doh! Pole hullu, paari minuti pärast on ta juba meie juures ning tervitame teda, kui kaugelt saabunud sugulast (või ehk natuke vähem tormiliselt). Otsustame, et sõidame Mustvee poole, kus tangime ning formatsiooniks jääb Mõisnik ees, mina kõige rohelisemana keskel ning Mulk taga. Masinad käima ning läks. Ilm on ilus ja Eestimaa loodus samamoodi. Maastik on ka juba veidi reljeefsem ja selle võrra huvitavam. Juba varem olime otsustanud, et 1. kategooria teid väldime nii palju, kui võimalik. Trass on nüri ja sellel otse põristamine imeb täiega (halvas mõttes). Kiiruse hoiame ka sellise piisava cruising speed'i tasemel, et saaks rahulikult nautida nii grupis sõitu ja ümbrust. Samas ei saa väga uimama jääda, sest siis võivad sabasse tekkida närvilised autojuhid, kes hakkavad möödasõite tegema ning see pole ohutuse mõttes kuigi hea valik. Mingil hetkel jõuame Mustvee kanti ning tangime "Statoilis". Teine tankimine. Mitte, et oleks suur "Statoili" fänn aga ei taha igasugu suvalistes külabensukates käia. Mustvee "Statoilis" on huvitav, et wc ei tööta ning maja taga võsavahet voorib pidevalt meestejada. Eks meiegi.

Mustvees on korraks põnevam hetk, sest võmmid "teevad liiklust" asulas. Meie mingit ebatervet huvi ei äratanud ja õppesõit jätkub. Liigume mööda Peipsi järve serva põhja suunas. Vahepeal teeme kõrvalepõiked randa. Üks koht, mille nime ja asukohta täpselt ei mäleta, oli ilus metsaalune täis istumise-grillimise kohti ning liivarand Peipsi kaldal. Silma hakkasid ainult 2 Hollandi või Saksa turisti. Kogu aeg on hirmus tahtmine kohe külili visata ning õlut jooma hakata. Plaan kahjuks ei luba. Sõidame veidi edasi ning peatselt oleme mingis "Kopraonu külalistemajas" või mis iganes selle koha nimi on. Ega peast kõike ei mäleta aga internet lubab oletada, et tegemist oli selle kohaga.
No ilusad kohad Eestis. Ise pole Peipsi ääres niimoodi varem käinudki. Kõht on tühi aga kohalik söökla-kohvik avatakse kell 12 alles ning sinna on tund veel aega. Vaadanud veidi ringi ja teinud mõningad ülevõtted, otsustame edasi liikuda. Oleme parkinud rattad suhtelised maja ette ning parkimist keelav märk on paigutatud nii, et me eeskirja järgi midagi ei riku (teine teepool). Siiski vaatab majast tulnud tädi meid "erilisel ilmel", kuid ilmselt loobub edasistest sammudes. Mõisnik teab rääkida, et tegemist on kohaliku kurja tädiga, kes muidu tihti pidi turja kargama teistele.

Mulk (ning vähemalt määral ka mina) tegi kogu retke vältel mitmeid ülesvõtteid telefoni fotokaga. Üritame siia mõned neist ka üles panna.

See on vaade söökla juurest Peipsile.

Kopraonu juures kõik koos.

Jätkasime teekonda mööda Peipsi kallast s.t. ikka mööda teid, mis olid Peipsi ääres. Venelaste hulgas pidavat olema eriti populaarne koht. Näha on, et igasugu kämpingu ja puhkuse veetmise kohti on kõik metsaalused täis kühveldatud. Osa Narva venelasi pidi sinna suveks suvemaja üürima ning käiakse sealt töölegi ja nii aga elatakse Peipsi ääres. Noh, tundub, et õigesti teevad arvestades ilusat ümbrust ja järve.

Vahemärkus neile, kes ei ole Peipsi ääres käinud või Peipsit näinud: Peipsi kaldal seistes tundub visuaalselt nagu viibiks mere ääres - veel pole ei otsa ega äärt.

Mulk on uljas ning pildistab sõidult ümbrust ja nii. Meeleolu on hea ning tunnen, et sõiduosku on juba hommikusega võrreldes saanud vähemalt +2 punti juurde. Mingil hetkel digimuutub asfaltkate aga kruusaks ning minu uljas olemine digimuutub tükk maad närvilisemaks. Kurat, sadanud ei ole tükk aega ning kruus on mõnusalt paks ja pehme. Tolmab meeletult ning kisub ratast sinna ja tänna. Õige pea saan teen tähelepaneku, et sellisel pehmel kruusal sõites on kaval pidevalt n.ö. vedu peal hoida. Vaba veeremise katsetamine teeb selja hetkega higiseks (külm), kui ratas hakkab nagu mööda rööpaid kraavi poole nihkuma. Otsustavus ning külmaverelisus päästab siiski hädast ning kruusateel sõidu oskusele lisandus +1. Tee olukord on selline, et kolmekesi koos sõita ei kannata - kõrvuti ei saa teekatte olukorra tõttu ning üksteise taga ei ole tolmu tõttu võimalik. Katsetades erinevaid formatsioone jne. laheneb asi nii, et Mulk ja Mõisnik kimavad ees ära ning mina ukerdan väljaspool tolmusama tasapisi järgi. Igatsen asfalti. Mingil hetkel kaob eest ka tolmusaba ning järjekordsest kurvist väljudes ootavad Mulk ja Mõisnik eemal miski asula sildi juures. Ka on asula tee kõva kattega. Selgub, et asula on Vasknarva. Vägev!

Vasknarva asub Peipsi järve kirde tipus. Samas on kohe ka Eesti-Vene piir.

Vasknarva vallutatud. Ei, Mõisnik ja Mulk ei hoia omavahel käest kinni. Selline mulje võib jääda väikese pildi tõttu.

Rattad Mõisniku ning (peamiselt) lehtpuude taustal.
1. Mulgi Honda Shadow 600
2. Mõisniku Suzuki GSX 1100
3. Minu Honda VF 750 CR "Magna"

Mulk seismas Honda Shadow kõrval. Koht: Vasknarva piir

Mõisnik sõidul. Tegutses sõidul meie navigaatorina ning pildil võib märgata, et rattale on paigutatud nn. paagikott ning sellel piirkonna kaart.

Jõuk teel. Mõisnik ees, S24 laiguliste pükstega järel ning Mulk enda ratta peeglis.

Paus kruusal. Vasakult: Hr. Kask; S24; Mõisnik. Pane tähele kraavi tee servas. Vahepeal olid sellised kraavid mõlemal pool teed ning mulle tundus, et mida rõvedam tee ja suurem kukkumise ja/või teelt väljasõidu oht, seda sügavamaks olid kaevatud selles kohas kraavid.

S24 Vasknarva sibulakiriku ees. Internet räägib, et Vasknarva võis mingisuguse sellise vaskkupli järgi ka nime saada.

Vasknarvast tuli sõita veidi maad tagasi ning keerata siis põhja suunas, et kuskilt Jaama juurest liikuda uuesti Narva jõe äärde, kust sõit jätkus mööda jõe serva põhja poole. Narva jõe ääres hakkas ühel hetkel silma kirillitsas kribatud silt "Bar" ja lisatahvel "Otkrõto". Ei jätnud juhust kasutamata ning keerasime sisse. Planeeritud sildi pildistamine aga kahjuks ununes. Kohapeal konutas kuidagi õnnetu olemisega barmen. Tervitused ja väike lühike small-talk. Mehel oli ebameeldivalt sültjas käepigistus. Igatahes selgus, et suppi on ning tellisime 3 seljankat ning limonaadid. Hind 120.- Polegi nii hull, kui võiks arvata. Laskudes samast veidi künkast alla, jõudsime Narva jõe äärde ning 100m kaugusel teisel pool jõge laiutas juba Venemaa. Ma ei ole varem Venemaal nii lähedal käinudki. Paistab eemalt küllalt sarnane Eestiga. Kummalgi pool jõge erilisi kaitserajatisi silma ei torka v.a. natuke hiljem Vene poolel miski vaatlustorn. Küsimus, et kas selle üle peaks tundma head meelt või pigem muret? No ehk on need rajatised lihtsalt hästi maskeeritud? Anyway, supp on täitsa keskmine. Keset platsi on mingi diskopõrand miski katuse all koos tõsise värvimuusikaga. Ette võib kujutada, mis praaznik seal õhtuti nädalavahetuseti toimub.

Narva jõgi nn. seljanka koha juures. Teisel pool jõge on juba Venemaa

Narva jõgi nn. seljanka koha juures. Teisel pool jõge on juba Venemaa

Venemaa piirivalvetorn (arvatavasti)

Peale seljankat läheb sõit edasi mööda jõe serva põhja poole kuni mingi Kuningakülast veidi edasi mingis kohas lõppeb tee lihtsalt ära. Kõik, edasi ei ole kuhugi sõita. Küllaltki huvitav kogemus, sest tavaliselt ikka iga tee viib kuhugi järgmise teeni jne. aga seal on kergelt tunne nagu oleks mingis ühe maailma lõpus. Isiklikult on hullem kopp ees kruusateedest, sest kõik on ikka kruus, kruus ja ainult kruus. Külade peatänav on küll asfalteeritud, sest muidu oleks seal jube kehv elada tolmu tõttu. Peame tagasi keerama ning minu suureks meelehärmiks paraja maa tagasi sõitma jälle mööda seda kuradi kruusa.

Kõik teed viivad Kuningakülla. Oh, õnneks ei ole see üldsegi nii ning Kuningakülla viivate teede arv on kõvasti üle nulli, kuid tunduvalt alla kahe.

Mulk näitas aga vahepeal oma eliitseid motofotograafi oskusi, mida ta kunagi 10 aastat Tiibetis kloostrites õppis ning võttis sellise kaadri. Kiirus on hetkel u. 290 km/h. Eespool paistab Mõisnik, peeglist Mulgi parem õlg ning tagapool S24.

Mingil hetkel muutus tee uuesti minu suureks rõõmuks asfaltiks ning saab taas ka kiiremat sõitu teha. Näeme üle pika aja vastu tulevat tsiklimeest (miski bike) ning tõstame tervituseks käe. Bike'i järel liikuvast BMW'st lehvitab intensiivselt miski tütarlaps. Kahjuks peame edasi liikuma. Sõit läheb nüüd Kuremäele, kus peatume Kloostri juures. Teised sõidavad kohe väravasse, mina algul ekslikult mõtlen, et võib-olla ei ole rattaga sobilik päris kloostri väravasse sõita. Teised oletasid, et plaanin võtta hoogu, et kimada läbi väravate kloostrisse sisse. No sellised metslased me veel (kahjuks?) ei ole. :) Anyway, klooster oli päris omapärane. Elavad seal nagu omas väikses muinasjutus. Pildistada küll ei tohi, kuid meie operatiivtöötajatel õnnestus mõned ülesvõtted siiski teha. Väike konflikt tekkis ka kohalikus müügiputkas, kus keelduti mingit kaelas kantavat risti Mulgile müümast, sest tema laps, kellele asi mõeldud, on ristimata. Ja ei müüdudki. Õigeaegselt reageeris Mõisnik, kes väitis, et tema õde on ristitud, kuigi mingit teist ristiusu voolu kummardab. Sedakorda rist siiski müüdi ning edasi järgnes huvitav vaidlus, kes hävitab (põlematise teel) risti küljes olnud nööri ja hinnasildi. Võitjaks jääb siiski Mõisnik. Ise ostan viisakuses postkaardi kloostri pildiga...4 krooni. Lahe on see, et kui muidu kogu seltskond kogu aeg räägib vene keeles, siis suveniiride müüjast nunn räägib ka täiesti puhtalt eesti keelt. Kloosti kõrval müüakse väikest jäätisetuutut, mis maksab 20 krooni. Kuidagi jääb mulje (võib-olla on see tõesti ainult mulje), et meie saabumine ei rõõmusta just kohalikke nunnasid. Peahoonesse meid ei lubatada. Siiski palub üks nunnadest, kes peahoonet koristas, meie abi miski pesuvee äravalamisel veidi eemal asuvasse kogumiskaevu. Me pole vastu vanainimeste aitamisele ning valame pesuvee ära ning saame tänutäheks miski õnnistuse. Ise usume siiki endasse ja masinatesse.

Kuremäe kloostri väravad.

Kloostri väravad seestpoolt.

Kloostri aias sees. Taamal paistab peahoone oma sibulakuplitega. Selle ees miski abihoone ning päris lähedal üks puuriit, mis on ka üks Kuremäe kloostri trademark.

Kuremäe kloostri üks eluhoonetest. Sellistes majakestes elavad kloostri nunnad. Paremal ees paistab S24.

Peale kloostri külastust liigume mäest alla mingi maagilise allika juurde, mis pidavat kõik hädad ravima ning rikkaks tegema ja üldse igavesti vingeks kõik lükkama. Noh, allika juures tõmbame muidugi kõvasti tähelepanu. Saan aru, et allika juurde on ehitatud miski veidi soliidsem basseini moodi asjandust, kust saab suure konservikarbiga vett õngitseda ja seda juua. Karp on ise umbes nagu nõukogude aegse ploomi povidlo nõu ning vesi ise väidetavalt imettegev. Ise ma seda jama ei usu ning jätan joomise vahele. Mõisnik ja Mulk otsustavad siiski riskida ja juua. Allika kõrval on sinine laudadest majake, kus mehed ja naised kordamööda käivad kümblemas imelises allikas. Uurin maja alla voolava allika voolu suunda ning selgitan välja, et vesi tuleb majja suunast, kus 20 m. varem suplevad rõõmsal ilmel kohalikud koerad. Küllap on neile väljaspool järjekorda. Noh jah, koerad on lahedad. Pärast sööme jäätist ja jätkame matka.

Ülemine: Mõisnik ja S24 liikumas maagilise allika poole. Sihtkohast puudu mõnikümmend meetrit.
Alumine foto: Allikal joomine. Povidlo tünnist rüüpas Mulk. Julgestab Mõisnik.

Vaade allika juurest tagasi. Pildile on jäänud üks rõõmsatest supluskoeradest, kes võitles ka muide Suures Isamaasõjas tankitõrjekoerana

Peale Kuremäed on taas kõht tühi ning keresse hakkab tulema ka esimene väsimus. Otsustame liikuda mõnikümmend kilomeetrit kaugemale Mõisniku maakohta, mille täpset asukohta ei hakka siin mainima, et igasugu vargad sinna ei läheks metalli virutama. Kohale jõuame edukalt ning vastuvõtt on soe. Imetleme Mõisniku ja tema esiisade mehaanilist taipu erinevate masinate ning mehhanismide näol, mida meile näidatakse. Saame teha tiiru Nõukogude tehnika tõsise saavutuse - Iž Planeta 5'ga. Jah, Honda oli samal aastal jõudnud vist veidi kaugemale.
Maakoht on mõnus ning jälle tahaks nööpida lahti õlle ning jäädagi sinna jorisema. Plaan on aga vanem kui meie. Söödetakse meil kõhud täis ja kihutame edasi.

Mõisniku maal kuuris olev Gaz 69. Mõisnik räägib, et ikka käib sellega mudas kimamas ning see masin juba naljalt kinni ei jää. Proovime Mulgiga sees istuda. Jah, vanasti sõidetigi sellistega. Ei teki just tunne, et "vanasti oli rohi rohelisem".

Ülemine: Kohaliku pealiku koer Turbo, kes vapralt pakkude otsas korda peab hoolimata palavast ilmast.
Alumine: Mulk Iž Planeta 5 seljas. Karm pill. 1 silinder ja puha. Tegemist juba 90ndate mudeliga, millel lausa roheline tuluke näitab vaba käiku.

Iseehitatud ja leiutatud seadeldis jäistes oludes kalal käimiseks ja liikumiseks mööda jääd. Taga on suusad ja ees muruniitja mootori poolt käitatav kidaline veoratas.

Meie ratsud Mõisniku maakohas. Vasakult: Shadow, Magna, Suzuki.

Mõisniku maalt jätkame taas põhja suunas ning läbime Euroopa suurlinnad Ahtme ja Jõhvi. Jõhvi linn on saanud lähiajal juurde tähelepanuväärse kompleksi, mille juures ka põgusa peatuse teeme. Uus vangla jätab vähemalt väliselt väga soodsa mulje.

Ülemine: Viru Vangla. Eestis peaks siia paigutamiseks troppe jätkuma piisavalt. Ilmselt toidab küllalt hästi juba kodumaakond.
Alumine: Viru Vangla välismüür ja aed ootamas põgenejaid lõiketraati rippuma.

Järgmine sihtkoht on Toila, mis ei asu Jõhvist kuigi kaugel. Läbi Toila pargi jõuame mäest alla toila sadamasse, mis jätab kuidagi eriti laheda ja rahuliku koha mulje. Üllatavalt on sadama kohvikus teenindaja isegi eestlane. Meie küsimusele, et kas miskit üritust ka on seal tulemas, vastatati, et toimuvad need üritused, mis ise korraldame. Võtsime seda, kui ettepanekut ning panime kõrva taha. Väike limonaad ning istumine.

Toila sadam

Toila sadam ning veidi rohkem merd.

Kõik koos Toila sadamas. Tõesti, see koht jättis väga mõnusa mulje. Eeldanud olin, et satun mingisse tõsisesse N-aegsesse mjestosse, kus kehv teenindus, rõve muusika lärmab ning veel rõvedam seltskond käib läbi.

Kahju on kohe Toilast ära minna. Käime läbi veel Saksa sõdurite kalmistu juurest ning Spa'st mööda liigume mööda rannikud lääne poole. Peatuse teeme Ontikal kahes kohas - platvormi juures ning mingis suvalise kohas. Nendest ka paar pilti.

Ontikale rajatud vaateplatvorm. Vaade ülalt.

Platvormi trepid. Vaade alumiselt sillalt.

Paksud kosmonaudid.

Mulk ja Mõisnik Ontika kaldal ratastega.

Kuna paagid on osadel juba reservi peal, siis järgmise tankimise otsustame teha Kohtla-Järve lähistel. Vastu tuleb juba mõni tsikkel rohkem, kui varem ja saab taas tervitada. Soe tunne tuleb kohe sisse. Teed on mõnusad kurvilised, liiklus vähene ning saab hoolega kallutamist harjutada. Tunnen, et julgus on võrreldes hommikusega tublisti kasvanud. Rattad tangitud otsustame läbi käia veel ühe kamraadi poolt, kes Ida-Virmaal jaanlinde kasvatab. Enne oleme teda juba võimalikust külastusest hoiatanud. Teatame nüüd kindlast tulekust ning kamraad lubab Püssi lähdedale vastu tulla. Okei. Sõidame läbi Püssi juures asuva industraalmaastiku. Vahepeal tekib tõsine STALKER'i tunne (ükskõik, kas pidada silmas raamatut, filmi või arvutimängu). Kummaline auguline (kusjuures imelikud augud ka) asfalttee, ühtegi teist liiklejat pole ega üldse hingelistki kuskil keset mitte midagit. Vahepeal on kauguses paista mingid tööstushooned. Eriti masendavaid pilte piskipärast üles ei võtnudki. No pääsete sedakorda.

Eesti mõistes in the middle of nowhere. Mingi tuhamägi laiutab eemal.

Läbinu need kummalised alad ja veidi vähem kummalisi alasid saabubki tulesid vilgutades vastu meie kamraad, kes meid enda valdustesse ekskordib. Tore ja rahulik koht. Kingin Kuremäelt ostetud postkaardi peremehele ning läheme jaanalinde vaatama. Need elukad võtavad päris suu lahti vahtima, sest mina pole neid varem näinud. 2 meetri kõrgused, väga juhmid ning küllaltki agressiivsed linnud, kui neid lindudeks võib nimetada. No tegime ka pilti.

Üleval: Imeelukas. Emane peaks olema.
All: Veel üks. Sedakorda isane (värvilisem). Omanikud räägivad, et vahel kipuvad linnud putku panema ning auto katusele hüppama. Püüdmiseks tuleb neile kott pähe tõmmata, mis peale linnu mõistus otsa saab ja rahulikuks jääb. Müüt pidavat olema ka see, et jaanalind pea maa alla paneb. Midagi küll kraapivat aga maa alla ei pane.

Kuna päev kisub õhtusse, siis jätame aga nägudeni ning sõidame edasi. Kasutades kõrvalisemaid teid, sõidame läbi veel Uljaste järve äärest ja muudest sellistest paikadest kuni jõuame Rakveresse. Seal paar pilti linnuse valli all. Üles ei viitsi ronima hakata ning jätkame Kadrina suunas.

Üleval: Rakvere linnusest ka üks pilt. No ega suurt pointi ei olegi aga küllaltki heal tasemel linnus siiski.
All: Meeskond Rakveres linnuse juures. Kaugemal seisab Tarvas. Ees on V4 Magna.

Raveres on mingi vastik teeremont, mille taga peame ootama tükk aega. No õigemini ootame küll foori taga, mis seal üritab liiklust reguleerida remonditaval lõigul. Kadrinasse jõuame kiirelt. Päeva lõpp on juba täitsa lähedal. Ega midagi. Jätame Mulgiga nägemiseni ning sõidame Mõisnikuga Viitma poole kust keerame mööda trassi Tallinnale. Edasi tuli kogu päeva kõige tüütum ja raskem osa. Kiirus võrdlemisi suur, ise väsinud ning teekond igav. Käed ja selg annavad kõvasti tunda. Mingil hetkel läheb paak jälle reservi pealen ning Jõelähtme juures võtame paar liitrit kütet juurde. Ratsu paistab sellisel kiirusel õige näljane olevat. Hoolimata kõigest jõuame kell 22 baasi tagasi ning loeme retke edukaks. Läbitud teekonnaga on kerge segadus aga peaks kõik kokku olema veidi üle 500 km. Õppesõit missugune! Tunnen, et olen päevaga meeletult sõidukogemust omandanud. Ratas ja riided on tolmused. Vägev!
Lõppu veel väike retke kaart, kuhu märgitud umbkaudne marsruut kasutades eliitseid Paint Brushi skillze.

Punasega on märgitud minu ja Mõisniku teekond alates Tallinnast ja lõpetades Tallinnaga. Sinisega on märgitud Mulgi teekond Viljandist Jõgevale, kus ta liitus meiega (rada muutub punaseks) ning hiljem Kadrinast tagasi Viljandisse. Esineb mõningaid tahtlikke ja tahtmatuid ebatäpsusi aga üldpilt on selline.

Viimased (ja ainsad) ettevalmistused I Retkeks.

2008-04-07T09:00:00.000+03:00

kirjutab S24:

Homme on siis minek. Meie algusel planeeritud kambast (kes kõik suure suuga lubasid tulla) on alles jäänud Mulk (vt. Mulgimaa), Mõisnik ja mina (S24). See on täpselt poole vähem mehi, kui alguses pidi olema. Üks on tööga hõivatud, teine pidi esimesele appi minema ning ei olnud rahul liiga vähese ettevalmistusajaga (A-kat. luba ka pole veel käes :D ) ja kolmas pidi algul olema välismaal aga nüüd on väidetavalt hoopis haige (yeah, right!).

Ketid on ratastel õlitatud. Muret teevad peamisel veel 2 asja:
1) Kett on vaja pingutada
2) Tagumised on suunatuled on eluohtlikult väikesed s.t. ei puudu kaugeltki tõenäosus, et teised liiklejad (arvatavasti suure ja raske autoga) ei näe suunatule vilkumist ning seetõttu ei taipa ka minu kavatsusi ning paremal juhul lõpetame ürituse rõõmsalt kuskil traumapunktis. Vähemalt poleks see esimene kord sellist institutsiooni külastada ning esmased käitumisreeglid on juba selged.

< Ohtlikult väikesed suunatuled, mille vilkumist pole (eriti päeval) praktiliselt võimalik näha, kui sa just mingi Haukasilm ei satu olema.

Nüüd, et mitte lihtsalt haliseda nagu peksa saanud tseremooniameister, siis peale linna erinevate motopoodide läbisõitmist õnnestus Paldiski mnt. 80c asuvast "Motokeskusest" rattale uued tagumised suunatuled tellida. Jei! Kerge tagasilöök aga, et homseks hommikuks ei jõua need tuled eales kohale. Noh, mis seal ikka, elus olemine on anyway ülehaibitud. Lähen vanade suunakatega. Pilti vanadest suunakatest vaata veidi ülevalt. Õhtul lähen baasi ning Mõisnik on kohal nagu kokkulepitud ning aitab keti ära pingutada. Mina pole seda varem teinud, kuid Mõisnik on vana mehaanik ning suudab selliseid pisiasju ilmselt purjus peaga peatäit väljamagadeski teha (ilma selleks ärkamata). Mitte, et seda tihti juhtuks. Selles mõttes meenutab ta hr. Aivo Pihlakas'e tegelast lühijutust "Tahan olla samasugune" - õppealajuhataja Vaike Safonova't, keda ka joobnuna nägi väga harva. Juttu ennast võib lugeda siit (aga lugege siis palun ikka meie Kroonikaid ka edasi): Tahan olla samasugune

Keti pingutamisel selgus, et ratta varasemate (ümber)ehituste käigus on tehtud mõningaid vingeid nükkeid, mis on viinud selleni, et näiteks tagumise ratta mutri lahtilaskmine on muutud kergema raskusastmega puzzleks. Probleemi siis selles, et kuidas sa keerad mutrit, kui selle ees on ilusad läikivad leegitorud nii hiilgavalt sätitud, et padrun peale ei lähe? 27mm lehtvõtit meil aga ei olnud - õnnestus küll ühel kamraadilt laenata aga no too oli miskipärast selle võtme vähemalt 29seks viilinud ning sellega katsetamisest loobusime peale paari üritust ja kui selgus, et nii võib kantidega mutrist kenasti täiesti ilma nurkadeta "mutri" teha. Paar minutit ajugümnastikat ja põnevust (kas summuti murdub painutamise peale keevitusest lahti enne, kui padruniots peale saab või vastupidi?) saime asjad aetud. Tehnikaga nüüd homseks kõik korras (vähemalt niipalju, kui võimalik hetkel). Teistel ilmselt sama lugu. Varustus olemas ning kaasa plaanin võtta raha, pliiatsi ja märkmiku, telefoni (pildistamiseks peamiselt) ning panin jope taskusse paari puhtaid sokke (kunagi ei tea, mis teemaks võib minna :D ) Etterutates võib öelda, et hambahari jäi maha ning veel rohkem etterutates, et seda ka vaja ei läinud. Lepime kokku, et sõidame Mõisnikuga järgmisel hommikul kell 07.00 Tallinna baasist välja ning kohtume Mulgiga kell 09.00 Jõgeval.